Erilistest hingeloomadest

Tahtsin täna kirjutada kuidas ma enda hambad valgena hoian ja kuidas ma enda gareroobi üles ehitan, mis põhimõtetel jne. Aga teate, ei kirjuta. No ei lähe kohe üldse täna mul see kirjutamine, sest hinges on tegelikult kurbus. 

Kui ma üleüldiselt olen pigem koera- kui kassiinimene, siis ka siin on erandeid. Nimelt oli vallalisel perioodil minu elus mu hingeloomaks üks väga väga eriline kiisupoiss Tommy.  Tommy oli Exotic Shorthair ja kõige erilisem kass, keda ma kunagi kohanud olen. Ta oli ääretult rahulik, väga väga kannatlik, ei roninud ta kappide otsas ega kraapinud diivanit. Üleüldse Tommy oli väga ettevaatlik, ta ei teinud pahandusi, ei ajanud midagi kunagi ümber ja talle ei meeldinud kui asjad ei olnud omal kohal. Lisaks ei olnud Tommy valjuhäälne, ta ei osanudki õieti mäuguda. Aga ta oli alati olemas, puges mulle kaissu ja nurrus mu kõrval magama. 

Tommy esimesel päeval uues kodus

Mulle tarkusi jagamas ja Zamundat heaks kiitmas

Niisama elu üle järgi mõtlemas

Tommyl oli aga ilmselt väga selge nägemus keda ta minu kõrval tahtis näha. Ta näitas väga selgelt välja kui keegi talle ei meeldinud, vaatamata sellele, et üldiselt oli ta ääretult rahumeelne ja mitte iial ei pidanud ta viha, isegi siis kui ma ta ükskord lükandustega kappi terveks päevaks kogemata jätsin. Kuid inimesi ta niisama lihtsasti omaks ei võtnud. Ja alles siis, kui minu ellu tuli Zamunda, sain ma näha sellist Tommyt nagu ta viimased aastad oli. Ta võttis Zamunda niivõrd omaks, et oli rohkem tema kass kui minu. Kui me aga 2 aastat tagasi abiellusime, siis kuu aja pärast avastati Tommyl neerupuudulikkus ja kasvaja ja vähem kui kuu aega hiljem suundus meie Tommy vikerkaaremaale. Eile ehk kaks aastat hiljem samal kuul lahkus minu kallite sõprade armas kiisupoiss, neerupuudulikusesse. Tema oli mulle samuti väga hingelähedane, ehk sellepärast, et oma olekult meenutas ta väga Tommyt ja ei olnud samuti tormakas loom, kes end vastu iga külalise jalgu hõõruks.  Sellistest erilistest hingeloomadest jääb nende lahkudes suur tühjus ja kuigi ükski uus loomake ei asenda eelmist, siis selle suure augu täitmiseks, mille Tommy jättis, oli meile tarvis lausa kahte buldogi!

Vaatamata sellele hingevalule, mida kalli sõbra ootamatu lahkumine tekitab, on mul tunne, et nii meil kui meie sõpradel on tõeliselt vedanud. Sest loomad on meist palju targemad ja mulle tundub, et nad on meie ellu tulnud meile õpetust jagama, meid paremateks inimesteks muutma, meile seltsi ja armastust pakkuma ning kui õpetused jagatud ja meie hinged tervendatud ongi aeg minna. 

Ärge palun mitte kunagi võtke loomakesi iseenesest mõistetavalt, pöörake neile piisavalt tähelepanu ja ärge iial minge magama oma loomale head ööd soovimata. Sest meile on nad kõigest osakene meie elust, loomakesele oleme meie aga kogu tema elu.

Tänane postitus on pühendatud kõigile neile inimestele, kes on pidanud looma kaotuse hingevalu üle elama ja kõigile karvastele ja vähem karvastele sõpradele, keda mul on olnud õnn tunda ning kes minu elu ühel või teisel viisil on puudutanud. Aitäh, meie imelistele sõbrakestele!