HP SPECTRE AKA MANOLO

Mu vana läpakas ütles taaskord ülesse. Ja kuna mul on sellest destruktiivsest suhtest temaga täiesti kõrini, siis suundusingi täna uue läpaka otsingutele. Sain nii mõnedki soovitused kaasa, helistasin IT alal vähe pädevamatele sõpradele ja suundusngi otsingutele. Miks mina? Sest meie peres olen mina see tehnika inimene ja kuna nii või naa hakkan seda uut nunnut kasutama rohkem mina, siis oligi see otsus saata just mind läpakajahile täiesti ühehäälne. Tundus küllaltki lihtne eesmärk, leida ca 400 € läpakas, mis töötaks ja rahuldaks põhilised vajadused ära, kui raske see ikka olla saaks?

Jep, ma ei saanud rohkem eksida. Ei olnud lihtne. Kas teil ka läheb mõnikord nii, et lähete selge visiooniga ostma ühte asja, aga tagasi tulete millegi hoopis hoopis muuga?Vaatasin, mis ma vaatasin, otsisin igalt poolt, lugesin telefonitsi andmeid ette..no mitte ükski selles hinnaklassis ei olnud selline, et tahaks koju kaasa võtta. Ja siis see juhtus, armastus esimesest silmapilgust, nii minu liigast väljas, et isegi hinnasilti ega andmeid ei olnud. Aga no vaatas mind küll sellise näoga nagu tahaks öelda "mind oledki terve elu otsinud jah, aga mida sa siis ootad?". Passisin tükk aega, tutvusin selle isendiga ja tulin poest tulema. Meeleheitel guugeldasin veel seda mudelit ja no loomulikult oli tegemist mingi üüber super kiidetud eriväljalaske isendiga, mis ei maksnud 400€. 

Suundusin hoopis teise kaubanduskeskusesse ja otsingud võisid taaskord alata. Olin endiselt missioonil leida esialgselt seatud parameetritele vastavat isendit. Ja siis see juhtus.. me kohtusime jälle ja ma kaotasin pea. See kohtumine ei olnud selline, et joome kohvi ja tutvume ja seedime pärast ning võibolla hiljem aeg näitab, kas meist saab asja. Oh ei kullakesed, see oli pigem tormiline kohtumine Vegases, kus andsin end kogu saba ja sarvedega. Üritasin end maa peale tagasi tuua ja isegi helistasin emale, et hüva nõu saada. Noh, sain ka - olen siiski oma ema laps ja nagu öeldud käbi ei kuku kännust kaugele. Siin ma siis nüüd olen, abielus oma uue läpakaga nii heas kui halvas kuni surm meid lahutab. Ja parem oleks, et ta on sama hea kui mu päris abikaasa Zamunda, sama ilus nagu Zamunda ta on..peaaegu, aga sisus pean ma veel veenduma. Niisis ma nüüd panustan sellele, et mu uus "abikaasa" MANOLO (jah, ma panin talle nime, why not?)  on mulle ustav ja truu, töökas nagu hobune, hoiab mind öötundidel põnevusega üleval  ja teeb mulle ilusad beebid. Hell, selle raha eest ma loodan, et ta maksab mu kodulaenu, teeb mulle kohvi ja meie beebid aka blogipostitused on lihtsalt nii geniaalsed, et ise ka ei usu.  Igaljuhul, mis ma tegelikult tahtsin öelda, et ma olen tagasi ja kui keegi mind otsib, siis ma olen oma uue abikaasaga Manologa mesinädalatel. No vaadake ise, kas ta pole mitte kõige ilusam läpakas keda teie silm on näinud? Kas teie suudaksite vastu panna?