Kuidas ma Pakri poolsaare metsaradadel Renault’ krossovereid katsetasin ehk teisisõnu minu esimene off-road kogemus

Sattusin teisipäeval ühele väga vahvale Renault’  korraldatud üritusele, mis kujutas endast võimalust end ja Renault’ krossovereid proovile panna. Saime kokku uues liharestoranis MEAT, kus meil kõhud head ja paremat täis toideti ning ühtlasi saime kuulda nippe, näiteks kuidas metsas suuremast august terve autoga läbi sõita. Oma kogemusi oli meiega jagama tulnud Ladoga Trophy võitja Rein Pinn isiklikult, kel seljataga pea kaks dekaadi off-roadi sõitu.  

Lahedad lood ja nipid peas keerlemas oli aeg suund Pakri poolsaarele võtta, krossoverite katsetamine võis alata. Umbes iga paarikümne minuti järel tehti sõidus peatus ja vahetasime autosid. Seega saime Koleost, Capturit, Kadjari ning Alaskani nii linnas, maanteel kui ka metsarajal katsetada.  Linnas ja maanteel olen sõitma harjunud ja jõudsin rohkem autodes ringi vaadata ning paremini aduda, mis meeldis ja mis väheke võõras tundus. Mulle tundub, et võõrasse autosse istudes hakkavad silma just need elemendid, millega sa harjunud ei ole või mis on teisiti kui harjumuspärases autos ja siis nad kas meeldivad või meeldi sulle. 

rooliendel, teadmata päris täpselt mis mind veel ees ootab

Metsarajale jõudes oli mul sees teatav ärevus, ei olnud ma ju iial taolist rada läbinud. Ja siis see hakkas pihta, esmalt tundus, et ei olegi midagi hirmsat. Kuni ükshetk tundsin kuidas mu käed higiseks läksid ja sekundi vältel olin ma mõttes tagasi Slovakkias. Slovakkiaga on mul selline lugu, et sattusin sinna ükskord matkareisile, kuna tegu polnud professionaalsete matkajatega ja reis pidi justkui olema ka selline lõbureis võinii, siis läksin julgelt. Ja ükshetk avastasin end mägedest, viis tundi mäkketõusu seljataga, kaks kolm tundi tõusu ees, paduvihamas pisarad voolamas. Nimelt ei olnud mul ei kogemust ega võhma ja mu varustus oli täiesti kasutu. Seal ma olin - väsinud, hirmul ja murdumise piiril, teel mägihotelli kuhu ükski transport peale helikopteri ei vii. Aga mõne minuti möödudes tundsin, et ma saan hakkama, sest mul lihtsalt ei ole muud võimalust, ma ei saa ju ometi nii hale olla ja pärast on mul kuradima hea lugu rääkida, muie näol rassisin nagu vettinud mudane sookoll edasi ja teate, ma sain hakkama. Seekord oli mul kuradima hea varustus, selle pärast ma isegi ei muretsenud. Kõik autod läbisid need hullumeelsed olud ilma probleemideta. Mida mul ei olnud oli kogemus, seega üritasin võimalikult hoolikalt jälgida eesolevaid autosid ja teha täpselt nii nagu nemad. Mis siis, et mul päris samamoodi välja küll ei tulnud ja vahepeal mudamülkas minu oskamatus mind kardinaalselt teisiti mõnda takistust läbima sundis, elusalt ja tervelt ma kohale jõudsin. Ja autod jäid samuti terveks! 

Mida see kogemus mulle andis? Peale adrenaliini ja nostalgiahetke Slovakkia näol, hämmingu ja usalduse Renault’ krossoverite vastu. Nimelt ei olnud mul kordagi kõhklust, et auto ei tule nende eksreemsemate oludega toime, pigem vastupidi, autode võimekus kompenseeris minu oskamatusest tulenevaid hirme. Rõhutan veelkord, et nüüd julgeks igaühte neist teile soovitada ja usun, et tavaoludes on nad kõik hea valik. Mina ei tea, mis elu te peaks elama, et mõni neist tavaoludes teid alt peaks vedama. 

Minu lemmikuks kõigist proovitutest osutus Alaskan. Miks? Keskmine mees kindlasti hindab autot ratsionaalsemalt kui mina, sest mulle ei ole kõige olulisemad auto näitajad või noh on, aga lisavarustust saab ju ise valida täpselt enda soovidele ja vajadustele vastavalt. Minule on kõige olulisem minu kõhutunne ja emotsioon, mille auto minus tekitab kui ma tema roolis istun. Kui nüüd kirjeldada, milline see emotsioon oli, mille Alaskan minus tekitas, siis see võiks olla sümbioos vabadusest, absoluutsest turvatundest ja mugavusest. 

Minu lemmikud Alaskanid

Kes parasjagu krossoveri otsingul on siis soovitan kindlasti ka Renault mudelid järgi proovida. Mudelivaliku, hindande ja teile lähimate esindustega saate tutvuda SIIN. Ja kel krossover käepärast võtta, siis Pakri poolsaare rada on avalik seega saate oma auto proovile panna ja ise antud raja järgi katsetada.

Omalt poolt soovin tänada Renault’ ja Mariliisi vahva päeva eest, üritusel viibinud ajakirjanikke ja Reinu laheda seltskonna ja lustakate lugude eest ning Meat liharestorani maitsva kõhutäie eest!

*Postitus valmis koostöös Renault’ga.