Oh, seda elukest ja millega need ametnikud küll kokku puutuma peavad...

Sattusin täna Postimehest lugema muhedat artiklit lasnamäe munitsipaalpolitsei müstilisest tööpõllust ja kuna ma ka ise nii mõnedki aastad olen seal elanud, siis meenusid endalegi mõned  intsidendid. Täispikka artiklit - Munitsipaalpolitsei töömailt: Lasnamäe elanike seksimaraton ei lase naabritel magada saab lugeda siit. Väike katkend artiklist, et te aru saaksite, millest umbes jutt.

«Lasnamäe on nagu «Alice Imedemaal» muinasjutu eesti versioon – siin juhtub kogu aeg imelisi ja uskumatuid asju, mida meil lahendada tuleb,» ütles mupo staažikas vaneminspektor Riina Läll. Lälli sõnul on lasnamäelane omaette rahvus, mida kuskil mujal Eestis ei kohta: äärmiselt tähelepanelik naabrite eksimuste suhtes, vilgas vigadest teavitaja, nõudlik, ülimalt emotsionaalne, kohati nagu väike riiukukk, kellega saab aga asjad aetud, kui seda väga rahulikult ja emalik-inimlikult teha.

Tõepoolest, Lasnamäe on huvitav koht, mõnikord isegi hirmutav kuid enamjaolt kukalt kratsima panevalt kummaline. Näiteks oli meil ükskord selline juhus, et vaatasime meie rahulikult Zamundaga filmi kui ühtäkki terve magamistuba oli justkui rambivalguses, korralik ehmatus. Naabermajast olid noored arvanud, et hästi lahe oleks mingi megalaseriga vastasmaja akendesse sihtida ja nii nad oma pool tundi meil välgutasid seal. Me võtsime asja huumoriga ning tundsime end ka siis korraks staaridena..

Teinekord ärkasin keset ööd, et klaasike vett võtta ja kiikasin nii muuseas aknast välja, vastu vaatas mulle justkui katkend mõnest märulifilmist - 5 politseiautot kihutasid eri suunast ühe parklast väljuva auto suunas, piirasid ta ümber, juht tõmmati jõuga rooli tagant välja ja suruti maha. Mis edasi sai ei tea sest jõin oma vee ära ja suundusin magama. See, et mind taoline asi ei šokeerinud võib umbkaudselt kirjeldada Lasnamäe elu "normaalsust".

Kuid kõikide taoliste issanda loomaaed on ikka kirju juhtumite kõrval oli ka teine pool. Näiteks ei olnud midagi imelikku, et koju jõudes ootas mind ukse taga kotitäis puuvilju või muud head paremat. Ma ei tea kuidas mujal, aga meie majas olid ääretult lahked inimesed ning kui keegi naabritest kusagil laos töötas ja suurema posu kraami sai, siis ei oldud kadedad. Oh ei, kogu paraadna paarkümmend korterit  varustati nädalase puuviljavaruga.

Kui nüüd järele mõelda, siis ega see eluke nii kirju vaid Lasnamäel ole, ka minu lapsepõlvekodus Männikul ei olnud huvitavaid elanikke ja kummalisi juhtumeid sugugi vähem. Kodutute öömaja, Männiku karjäärid, vanglast vabanenute keskus - need on vaid vähesed fauna rikastajad Männiku elus. Seda kummalisem ja samal ajal nauditavam on praegust elada oma enda majas rahulikus tupiktänavas, kus naabrivalve on võimas ja samal ajal justkui absoluutselt mitte midagi kummalist ei toimu.

Kas teie kodukandis on ka huvitavaid naabreid või kummalisi juhtumeid või elate samuti justkui Meeleheitel koduperenaiste kodutänavas? :)