Kuhu teie põgenete?
Mul oli plaanis teile rääkida, mida meikimine mulle annab ja miks ma seda niiväga ärmastan. Aga enne pean ma hoopis halama, et ma olen täna täiega õnnetu ja kind of otsi andmas. Ma ei taha täna mina olla - teate seda tunnet?
Mul oli täna plaanis minna tööandja jõulupeole ja ma ootasin seda rohkem kui siis kui ma tööl käisin, nüüd kus ma Käblikuga kodus olen igatsen ma oma kolleege ja nende nägemine ja koos aja veetmine on praegu minu jaoks midagi sellist, mida ma siiralt ootasin. Just nimelt ootasin, mitte ei oota - sest ärkasin öösel selle peale, et ma ei saa hingata, ei saa neelata. Kurk on paistes ja nina on umbes, pea on paks, MIKS`?! No miks just täna?! Õhh, ma olin isegi jõuluka kleidi endale soetanud ja plaanisin selle täna selga panna. Aga oh ei, selle asemel veedan tänase päeva pidžaamas. Kuna emme pidi peole minema viis Zamunda Käbliku mu vanemate juurde, vähemasti ei pea vaene laps tervet päeva sellise sureva tõbikolliga veetma ja mina saan siin üksi vaakuda.
![]() |
Kiire kleidiproov, kas tellitud toode ikka istub |
![]() |
Siin veel õndsas teadmatuses, et tõbi mind õigel päeval maha murrab |
Nii nüüd kus ma sain ära halatud võime vist edasi minna. Kas kellelgi veel on selline haigus, et on pool elu inimeste päid ja nägusid kritseldanud? See on selline kummaline tegevus, mida ma enne Käblikut harrastasin.. ala räägid telefoniga ja sodid suvalise paberi nurka inimese näo. Koolitunnis teed märkmeid ja samal ajal ilmub kusagile vihikunurka jälle mingi pea. Keegi veel, ei?
Nüüd olen ma enamasti Käblikuga nii hõivatud, et ma ei ole avastanud end päid joonistamast. Minu armastus meigi vastu sai alguse ilmselt kunagistest võistlustantsu aegadest, kus me endale nägusid pähe maalisime. Ja kuna mulle see nii meeletult meeldis siis võisin avastada end mõnikord sellisest situatsioonist, et mu parim sõber Andra otsustas mingi hetk mul külas olles väikese uinaku teha (te ei käi sõprade juures uinakuid tegemas?) ja mina samal ajal meikisin magavat Andrat. Ja mida rohkem on elu andnud mulle võimalusi, seda enam on ilumaailm mind haaranud. Ma võin näiteks vabalt istuda kodus, mul isegi ei pruugi olla mitte mingit plaani kuhugi minna ja samal ajal endale 2 tundi nägu pähe joonistada, lihtsalt lõbu pärast. Ja veel enam meeldib mulle teiste inimeste peal katsetada. Minu jaoks ei ole see lihtsalt mingi tegevus, see on teraapia. Ilmselt olen ma muudes valdkondades nii andetu, et mul ei ole mingit hobi - ma ei loo muusikat, ega koo vaipu ja jumala eest, et te mind laulmas ei kuuleks... no ei ole antud. Aga vähemasti on mul midagi läbi mille ma end väljendada saan, mis mul pingeid maha võtab ja mind justkui uuesti energiaga laeb. See rõõm ja see positiivne tunne, kui olen kedagi ilusaks teinud nende endi silmes, on lihtsalt piiritu. Ja ilmselt kui mul oleks materiaalne stabiilsus tagatud teeksin ma ikkagi meike, tasuta omast vabast ajast. Vot nii palju armastan ma seda värki. Ma end mitte kuidagi professionaaliks ei pea ja mul oleks nii palju õppida, st ma tahan nii palju kui võimalik õppida ja harjutada ning õnneks jagub mu elus neid inimesi, kes mulle selleks võimalusi annavad. Kes tahab piiluda, siis saab seda teha minu Instagramis - mind võib leida vaese_mehe_tati nime alt. Ja ühel päeval teen ma kindlasti ka põhjaliku koolituse läbi, loodetavasti seda Meelis Kriki, kes on minu jaoks ääretult inspireeriv nii meigikuntsniku kui ka inimesena, käe all.
Kui ma parasjagu meiki ei katseta ja kedagi teist ilusaks ei tee, siis leian ma lohutust filmidest. Ja mulle kõige enam meeldib vaadata selliseid psühholoogilisi trillereid, mis mind täielikult neelavad. Ja kui film läbi, siis ma pean reaalsusesse naasema ja meenutama kes ja kus ma olen. Viimati vaatasin The Girl on the train nimelist ja see haaras mind endasse päris korralikult. Ma ei saa spoilimata palju jagada, aga peale selle lõppemist oli mul kuidagi eriti hea ja turvaline tunne, et ma olen mina ja mul on minu elu. Ma soovitaks seda filmi küll, just psühholoogiliste trillerite armastajatele. Millised häid filme teie viimati vaatasite? :)
keegi võiks mulle sellise tassi kinkida :) |
Kui ma parasjagu meiki ei katseta ja kedagi teist ilusaks ei tee, siis leian ma lohutust filmidest. Ja mulle kõige enam meeldib vaadata selliseid psühholoogilisi trillereid, mis mind täielikult neelavad. Ja kui film läbi, siis ma pean reaalsusesse naasema ja meenutama kes ja kus ma olen. Viimati vaatasin The Girl on the train nimelist ja see haaras mind endasse päris korralikult. Ma ei saa spoilimata palju jagada, aga peale selle lõppemist oli mul kuidagi eriti hea ja turvaline tunne, et ma olen mina ja mul on minu elu. Ma soovitaks seda filmi küll, just psühholoogiliste trillerite armastajatele. Millised häid filme teie viimati vaatasite? :)
Kommentaarid
Postita kommentaar