Mõtisklusi sõpruse teemal

Ma ei ole viimasel ajal üldse nii tihti blogisse jõudnud kui tahaks. Mul on kuidagi eriti suur väsimus peal ja tervis vähe jupsib siin, loodetavasti see varsti muutub paremuse poole ja pakatan taas energiast. Vaatamata sellele, et mul on mitu mitu postitust pooleli, tahan täna hoopis oma mõtteid sõpruse teemal teiega jagada.

Mulle tundub, et viimasel ajal on blogijate vahel kuidagi eriti palju ütlemisi ja draamat olnud või siis olen mina rohkem blogisid lugema hakanud ja seepärast on mulle ka need teemad silma jäänud. Kusagil oma peas olen mõtlema jäänud ja mõelnud oma elu üle ja oma sõprade, kommenteerima või kaasa draamatsema ma tavaliselt ei kipu, sest esiteks keda huvitab, mida mina arvan või ma lihtsalt ei viitsi sellega oma aega sisustada. Seepärast panengi nüüd siia segasesse postitusse hoopis oma mõtteid ja vaateid kirja. 

Mul on tunne, et minul on kohati sõprusest teistsugune arusaam kui paljudel teistel võibolla sellepärast ei olegi mul palju sõpru. Ärge saage valesti aru, mul on väga väga palju tuttavaid aga vaid käputäit neist inimestest nimetan ma enda sõpradeks. 

Ma ei võta inimesi väga lihtsasti omaks, ma võin ka täiesti võõraste inimestega täiesti vabalt ja südamest südamesse rääkida nagu ma tunneks neid terve elu, kuid ma ei pea neid kohe oma sõpradeks. Jah, keegi võib olla mulle koheselt sümpaatne, kuid selleks, et ma teda oma sõbraks nimetaks vajan mina hästi palju aega, esiteks selleks, et teist inimest tundma õppida ja teiseks, et see inimene õpiks mind ja minu vigu tundma. Me kõik oleme ju inimesed ja meil on oma head ja vead. Mulle tundub absurdne see, kui keegi tuleb minu ellu ja siis hakkab mind kuidagi muutma, sellistest inimestest ei saa iial minu sõpru. Ja ma loodan, et ma ei hakka kunagi ka kedagi ise niivisi muutma, õpetama või allutama. Samuti ei tohi sõprus olla minu jaoks kuidagi koormav ega ahistav. See ei pea olema pidev mugandumine kellegi järgi, või pingutus või tülitsemine. 

Mu emal oli kunagi parim sõbranna, keda tänaseks kahjuks enam ei ole. Ta oli imeline naine, kuid tihti juhtus selline asi, et ta lubas meile külla tulla.. aga ei tulnud. Ja mu ema kunagi ei pahandanud ta peale sellepärast, sest ta lihtsalt oligi selline tuulepea. Aga nad tundsid mu emaga üksteist läbi ja lõhki ja aksepteerisid üksteist täpselt sellistena nagu nad on, ilma teist muutmata, pahandamata või survestamata. Täpselt selline ongi minu jaoks sõprus, lihtne üksteise jaoks olemas olemine, mis muudab mõlema inimese elu natukene paremaks, ilusamaks ja lõbusamaks.

Ma olen avastanud, et kõigis neis inspireerivates inimestes, keda mina oma sõpradeks pean on mingid ühised jooned, vaatmata sellele, et nad kõik on kardinaalselt erinevad. Näiteks olen avastanud, et kuigi mulle meeldivad hästi spontaansed ja elavad karakterid, siis hindan ma oma sõprades ülekõige seda, et nad kõik on ülimalt kohusetundlikud inimesed. Jah, nad võivad olla ka täiesti spontaansed ja segased, aga kõik nad on ääretult kohusetundlikud. Nad ei anna iial katteta lubadusi ja neil on mingisugune "aukoodeks", et isegi kui peaks kunagi tülli minema, siis ma ei näe ühtegi neist mind pasarahega üle valamas või mulle kuidagi haiget tegemas. Teine omadus, mida olen enda sõprades täheldanud on enesekriitilisus ja kahe jalaga maapeal olemine. Ma ei jaksa näiteks olla inimeste keskel, kes pidevalt üritavad end kusagile upitada või näida paremad, kui nad on. Teine äärmus inimesi, kellega ma liialt suhelda ei jaksa on need alatised ohvrirolli etendajad. Minu jaoks on ääretult väsitav ning tundub nartsisstlik kui inimene keskendub kõigele halvale oma elus ja suunab kõik oma probleemid ning hala minu suunal ning ei näe ega hinda kõike head, mis tema ümber on. Uhh ja ma lausa ei salli snoobilikkust või üleolekut, olen teistest parem attitude'i - fuhh! Kõik need üdini idealistlikud inimesed, kes püüdlevad kõiges täiuslikkuse poole ja iga püüdlus peab olema teiste poolt tunnustatud ja imetletud, mulle tundub, et neil inimestel on lapsepõlves tunnustusest ja armastusest vajaka jäänud, paraku ei ole mina see kummardaja ja lõputult tunnustav Ema Theresa, taaskord ma ei jaksa.

Minu inimesed on kõik sellised lahedad isendid, kes viskavad enda üle nalja ja on suht kompleksivabad, tulevad mulle külla ja söövad mu külmkapi tühjaks, saadavad mulle endast rõvedaid pilte ja jagavad detailsusteni oma piinlikke lugusid ning ei stressa iga pisikese jama pärast!

Ma ise ei ole ka just taevakingitus. Ma olen suhteliselt tujukas ja aega ajalt küllaltki domineeriv. Ma küll üritan olla iga päev parem inimene, aga aeg ajalt olen ikkagi paras sigudik. Kui üldiselt olen suhteliselt ekstravertne inimene, siis aegajalt mul on sellised perioodid, kus ma ei taha üldse väga palju suhelda, sest mõnikord ma väsin suhtlemisest ära. Need, kes mind pikemalt teavad, teavad et asi ei ole neis, vaid hoopis minus. Mul on vaja natuke aega omaette olla ja siis ma olen tagasi. Mõnele võiks see tunduda suhteliselt kummaline, aga selline ma kord olen, oma kõikide vigade ja sigadega - neid on mul väga palju ja ma olen meeletult tänulik, et minu kõrval on vaatamata kõigele sellised imelised inimesed, kes mind taluvad, aksepteerivad ja lõputult palju inspireerivad ning mu elu üleüldse imeliseks muudavad. Aitäh teile, mu sulelised ja karvased munchkinid, ma armastan teid ülekõige!