Täna on üks hiiglama ilus päevakene

Kolm aastat tagasi 21. veebruaril juhtus selline imeline asi, et Zamunda palus mind endale naiseks.  Ja te ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olen, et ta seda tegi. Vähe sellest, et see oli vist kõige emotsionaalsem hetk minu elus (nüüdseks on Käbliku sünnimoment selle troonilt tõuganud), ei ole ma kunagi korraga olnud nii õnnelik ja nii ebaromantiliselt tatine ning üllatunud. Oh, mul tuleb kananahk ihule kui ma seda emotsioonide virrvarri joovastust meenutan. Kuigi abiellumine oli samuti meeletult emotsionaalne, siis see oli seda siiski teistmoodi. Noh abiellumine ei tulnud mulle üllatusena.. mul oli aega valmistuda, mitte et ma oleks äkitsi keset tavapäeva hops altari ees olnud ja kukalt kratsinud, et kae nalja mis nüüd siis toimub. Igastahes seda olulisemana mulle meie kihlumise päev tundub. See oli nii ilus, nii joovastav ja ühtlasi tõmbas käima kogu järgneva "ahela" nimega meie elu.

Esiteks kuna Zamunda ei ole ootame vaatame tüüpi mees, siis hakkasime juba märtsi alguses pulma planeerima. Sellest räägin pikemalt ja põhjalikumalt teises mõnes teises postituses. Ehk on selgi aastal paare, kes kohe kohe hakkavad pulma planeerima ja siis on jube hea kellegi teise kogemusele toetuda :)

Igastahes tänu sellele päevale hakkasime me pulma planeerima ja meie ellu tuli pulmakorraldaja, kes oli mu tuttav ning kellest nüüdseks on saanud üks mulle kõige kallimaid lähedasi siseringi inimesi. Mõnikord lihtsalt tunned ära kui keegi on niiiiii sinu inimene.

Mida me veel nende kolme aasta jooksul korda oleme saatnud? Kolm aastat tundub nagu justkui üpris lühike aeg. Aga Zamunda kõrval vaatamata sellele, et see aeg lendab liiga kiiresti ei ole võimalik niisama aega surnuks lüüa. Ma ei tea mis see temas on, aga see aktiveerib ambitsioonikama ja tublima minu, kes ei salli koha peal passimist. Ja Zamunda on mulle toeks kõigis mu pöörastes ettevõtmistes ja ma tean, et me saame hakkama!



Mida saab teha kolme aasta jooksul? Enne Zamundat oleks ma öelnud, et not much, sest elu oli üks pidu ja pillerkaar nagu noorele tudengile ikka kohane ja mingit konkreetset sihti mul silme ees samuti polnud. Aga Zamundaga koos? Holy shit, mida kolme aastaga  teha ei saaks?! Meie kihlusime ja abiellusime. Võtsime kaks koera - olin pool elu inglise buldogist unistanud ja nüüd on meil neid lausa kaks! Lõpetasin 2 kooli, Zamunda toetas ja innustas, et ma lõpuks ometi saaks oma bakaga ühele poole ja seejärel utsitas mind veel ka magistrisse minema ja seda ka nominaalajaga lõpetama. Mis me veel tegime? Me müüsime maha korteri ja ostsime maja, saime Käbliku ning ostsime uue auto (mõne jaoks on auto pelgalt tarbeese, meie jaoks on meie auto meie pereliige). Ja nüüdseks oleme poolel teel ning ootame pikisilmi Käbliku väikese õe ilmale toomist. Jah, justnimelt, te kuulsite õigesti me saame tütre! Ahh, kas elu saaks veel kuidagi imelisem olla?!

Meie lähen räägin Zamundale ka kui hea mees ta mul ikka on ja siis ongi aeg linna peale seda imelist päevakest veetma minna.

 Teile, kullakesed, hästi mõnusat kolmapäeva!

XOXO