Emalaeva memuaarid

Mõtlesin, et kirjutan pisut oma rasedusest, enne kui mul pooled asjad meelest on läinud, pärast ehk endalgi huvitav lugeda. Käblik on hetkel 1,5 ja ma juba ei mäleta reaalselt poolt oma raseduseajast. Aga niipalju on hästi meeles, et saan öelda, et minu kaks rasedust on ühest küljest üpris erinevad, teisalt aga natuke sarnased ka. Mille poolest nad siis erinevad? Ja kuidas mu rasedus siiani kulgenud on?

No esiteks juba see, et ma olen korra juba seda mängu mänginud ja natuke nagu tean mis ja kuidas. Ilmselt seetõttu teadsin ma Siisikest ootama jäädes enne rasedusteste, et ma olen rase. True story! Käblikuga oli aga nii, et ma arvasin, et ma olen vist haige või suremas või mõlemat, sest ma reaalselt tundsin end raseduse alguses kohutavalt. Seekord oli samuti 24/7 mega suur uni ja jõuetus, mis ei olegi täiesti kadunud. Samas eelmise rasedusega sain ma niisama jalad seinale visata ja puhata kui mul väsimus peale tuli. Käbliku graafikus sellist aega ei ole, sest puhkamine on nõrkadele! 

Tegelikult kuulsin ma päris palju enne rasedaks jäämist ka hoiatusi ja seda juttu kui keeruline on ikka beebi kõrvalt rase olla ja kui raskeks mul ikka läheb. Ja, et kui veel lõpuks kaks titte korraga majas on, et siis põhimõtteliselt tuleb kiirrongi pilet Seevaldisse bonusena tasuta kaasa! Noh, vaatame seda asja - kui ma ükshetk Seevaldist postitusi läkitama hakkan, siis teate, et näe tuligi tasuta kaasa. 

Hetkel, ma ei taha küll hõisata, on see kõik olnud päris okei ja ei ole üldse midagi hullu. Mis ei tähenda, et teised mulle valetasid nii et suu suitses, sest kõik rasedused ja inimesed on ju nii erinevad. Ma võin öelda, et mu esimene rasedus oli väga lihtne ja ilma ühegi komplikatsioonita ning ka teise rasedusega ei ole mul mingeid suuri probleeme olnud. Ja sinna juurde veel mitte väheoluline faktor - tugivõrgustik. 

Mind ümbritsevad lihtsalt kõige imelisemad inimesed, kes mind igal sammul eriviisi toetavad. Zamunda elab minuga koos mu rasedust igal hetkel läbi ja toetab. rahustab mind kõikide mu muremõtete ja rõõmude osas. Kes on rase olnud, siis teab seda emotsioonide virrvarri kus ühel hetkel oled eufoorias ja järgmisel hetkel on sada tuhat muremõtet peas. Nii hea on kui su kõrval on stabiilne toetav mees, kes kõike seda seedida aitab. Lisaks sellele on mul nii ägedad sõbrad, mistõttu  ei tunne end kunagi üksikuna, ka nendel päevadel kus ma täiesti zombi olen.

Nagu sellest veel vähe oleks, siis meie pere on kõige abivalmim ja toetavam maamunal, päriselt ka. Okei ma ise olen peres ainus laps ja mu vanemad kannaks mind kätel ilmselt kui ma paarkend kilo vähem kaaluks, aga lisaks sellele on mul tõeliselt jopanud ka Zamunda perega. Iga päevaga adun aina enam kui palju mul on ikka selle loteriiga nimega elu vedanud. Üpris tihedalt kuulen kurtmist ämmade teemal ja mul ei ole aimugi millest nad räägivad, sest minul nii ei ole. Mul on hästi tark ja mõistlik ämm, kellega ma võin absoluutselt kõigest rääkida ja kes respekteerib mind ning ei kuku mind kunagi õpetama. Vastupidi, ma ise tunnen  kui palju mul on sellelt imeliselt naiselt õppida ja ma siiralt imetlen teda ja loodan, et ma olen ise kunagi pooltki nii hea ämm oma laste kaaslastele, kui on seda tema. Minu tugivõrkustik on raudne ja iga kord kui ma tsipake rohkem väsin, tõttavad nad kõik mulle appi. Löövad mu maja läikima ja annavad mulle vabu päevi, et ma saaks oma akusid laadida ja puhata ja Käblikule taaskord parim emme olla. Seetõttu oleks mul patt kurta, et kuidagi raske on. Ei ole raske, enamasti on lausa lust olla rase!

Esimese rasedusega ei olnud mul  kordagi süda paha ja isu oli suur. Mistõttu võtsin ma miljon kilo juurde (okei tegelikult 22). Aga ma olin ka enne rasedust selline kobedam tükk. Ja kui ma Käblikut ootama jäin, siis ma ikka täiega nautisin seda, et näete ma polegi niisama paks, ma olen rase. Ja see justkui õigustas kõiki neid kilosid ja vaatamata sellele, et lõpuks ma kaalusin ca 100 kg tundsin ma end oma kehas hästi. Noh nii hästi kui üks paistes sajakilone end üldse tunda võib.

Mina Käblikut oodates aka vaalaemanda friendsie saleda näkiga

Peale Käbliku sündi ei olnud ma ühtäkki enam kaunis rase naine vaid reaalne lödiseva kõhuga emalaev. Aga see ei muserdanud mind absoluutselt, sest ma olin ise teinud ja ilmale toonud väikese armsa beebipoja ning ei saanud selle üle veel uhkem olla. See, et ma oma keha pärast absoluutselt masendunud ei olnud, ei tähendanud aga seda, et ma selliseks forever jääda tahtsin. Võtsin endale eesmärgiks vähe inimlikumad mõõtmed võtta ja tervisliku kaalu ja vormi taastada. Kaotasin vahepeal 36 kg, sellest kuidas ma seda tegin saab lugeda mu vanemast postitusest - link.

Siisikest oodates

Seega nüüd teist korda rasedaks jäädes ei olnud ma üldse nii vaimustuses sellest, et mu keha muutub. Kuidagi palju raskem oli aksepteerida, et need kilod on tulemas. Saamas taaskord ma ei stressa. Kuid kui võrrelda rasedusi, siis Käblikuga võtsin 22 nädalaga juurde 10 kg, Siisikesega on hetkel tulnud 6 kg. Mingi lootus seega on, et ma päris sajakiloseks uuesti paisu. 

Naljakas värk on aga see, et ma olen kuulnud, et rasedusega paljudel juuksed hakkavad rohkem välja langema, minul on vastupidi. Käblikut oodates kasvas mul posu juukseid juurde ja ka seekord on uued read juukseid vohamas. See on justkui looduse viis mind piirata, et kui ma peaks sarisünnitajaks hakkama siis mu juuksepiir ja kulmud saavad ühel hetkel kokku. Well done nature!

Kui aga emotsionaalsema poole pealt rääkida, siis Käblikut oodates olin ma ühest küljest muretum ja päris täpselt ei adunud, mõistusega sain aru, et ma ootan beebit aga ega see päris kohale enne ei jõudnud, et ma emaks saan kui mul Käblik juba rinnal puhkamas oli. Seekord on vastupidi, ma oskan juba oodata ja seega ma tunnen palju suuremat sidet Siisikesega, aga hirme on mul rohkem. Ma muretsen kui mul liiga mugav on, et miks ta nüüd ei liiguta ja ma muretsen kui ta liiga palju sahmib, et appi äkki tal on kuidagi ebamugav. Ühesõnaga Käbliku sünniga tuli kaasa boonuspakett - kõikehõlmav ja lõputu paranoilisus, mis rasedusega nüüd võimendunud on.

Minult on mitmeid kordi küsitud, et nüüd kus ma tean kui jube värk see sünnitamime on, et kas ma nüüd ei karda uuesti sünnitama minna? Jah, sünnitus oli räigelt valus ja piinarikas protsess, aga vaatmata sellele meenutan ma seda eufooriaga ning mul on kusagil kuklas olnud soov seda hetke uuesti kogeda. Seega ei, ma absoluutselt ei karda. Ja nüüd ma saangi seda uuesti teha - seljatada koos Zamundaga kogu maailma valu ja piina ning elada läbi kõige imelisema ja emotsionaalsema hetke, ahh ma ei jõua seda juba ära oodata!

Kokku tuli nüüd üks segane postiitus, tükike siit ja tükike sealt. Aga nii see kõik hetkel mu peas umbes ongi. Kui teil on mulle mingeid küsimusi raseduse kohta, millest ma üldse ei rääkinud aga huvitab, siis küsige julgelt ja ma hea meelega vastan kui ma oskan :)

Olge mõnusad! :)

VmT