KÄBLIKU SÜNNILUGU JA 100 PÄEVA OOTUST

SADA PÄEVA - just nii palju on Siisikese tähtajani jäänud. Ja teate, ma ei jõua seda aega ära oodata. Esiteks on mul lumest täie rauaga kopp ees. Mul ei lähe varsti parka enam eest kinni, aga kevadet ei näi see üldse huvitat. Ühe korra sain tagi selga ja rõõmustasin, et wohooo lõpuks ometi ja läbi ta oligi, jälle lumi maas. Kevad, halasta ometi ühele kohmakale rasedale, ei ole ju nii palju palutud?

Lisaks sellele, et ma ootan suure innuga ilmade soojenemist, olen ma mega nostalgiliseks muutunud. Eile lappasin Käbliku beebialbumeid ja meenutasin kuidas ta sündis. Üha tihemini olen leidnud end lugemast ka teiste sünnituskogemusi ja need muudavad mind nii emotsionaalseks, et midagi hirmsat, aga ikka loen. Meenutades Käbliku sündi, siis tagantjärgi on see päris humoorikas, sest ma ei tunne end selles loos üldse ära. Ja kes nüüd sünnitamise juttu lugeda ei taha, siis peatuge siin ja näeme mõni teine kord jälle, vahvaid munadepühi! 

Igastahes mäletan jube hästi kuidas see lõpp ikka venis ja venis ja ma olin juba nii meeleheitel ning kuklas oli hirm, et ma jäängi rasedaks. Jaa, ma tean, et see pole võimalik ja kõik mõistusega inimesed saavad sellest ju aru. Siis tuleb esile kutsumine ja muud jutud aga vot üks lõpurase ei pruugi olla see mõistusega inimene. Ma ei taha siinkohal ühtegi rasedat solvata või mingeid üldistusi teha, lihtsalt konstanteerin fakti, et minu aju oli selleks ajaks juba ammu puhkuse võtnud. 

Aga lõpuks, 11 päeva üle tähtaja, oli mul tunne, et midagi toimub, vist. Samas ma ei olnud päris kindel, polnud ma ju iial varem sünnitanud. See kummaline tunne algas 6 paiku hommikul. Kella 9 aeg hakkasime vaikselt asju pakkima, samas ei olnud me üldse kindlad, et tegemist on päris värgiga ja nüüd ma päriselt lõpuks hakkangi sünnitama. Kuna ülekõige siin maailmas frustreerivad mind situatsioonid kus asjad ei lähe nii nagu mina oma peas planeerinud olen, mängisime plaani ringi, just to be safe. Nimelt oli meil pikka aega edasi lükatud Starmani lepingu lõpetamine, selle tarbeks pidime oma digiboksi ja mingid vidinad veel kokku korjama ja esindusse ära viima. Nii me siis seadsimegi eesmärgiks üks asi ära teha ja nii möödaminnes ka haiglasse põigata, uurimaks, et äkki on aeg. 

paar tundi enne Käbliku sündi Starmani bokse pakkimas

Kodust lahkudes oli mu tuhude vahe ca 9 minutit, mis tundus piisava ajana, et autos ära valutada ja siis jõuda leping lõpetada. Millega me ei arvestanud oli aga see kiirus millega mu tuhude vahe kahanes. Nii siis läkski, et keset lepingu lõpetamist uhuuuutasin ma kummargil leti peal ja tundsin teenindajale kaasa, sest too oli näost lubivalge, ta käed värisesid. Vaeseke ilmselt arvas, et peab nüüd ühtäkki ämmaemandaks hakkama. Ei pidanud. 

Nii nagu me tagasi autosse jõudsime tabas mind hundiisu ja ma nõudsin, et me koheselt kusagile kebabi järgi suunduksime. Zamunda ei vaielnud vastu, sõin seda küll valudes tõmmeldes, aga oma kebabi ma sain. Kell 11. 17 jõudsime haigla registratuuri, kus Zamundat tabas ajutine mälukaotus - ei mäletanud ta ei oma telefoni numbrit ega meie auto numbrit, hämmastaval kombel olin mina sel hetkel veel nagu vana rahu ise. Kontrolliti ka avatust, mida oli selleks hetkeks 4,5 cm ja saadeti meid sünnitustuppa. Alles sel hetkel kui ma see kohutav ürp seljas, teate küll see juba sünnitamise öösärk mis  antakse, sünnitustuppa jõudsin sain aru, et nüüd on päris värk. 

Ma olin enne veel kuulnud, kuidas tegelikult ei ole mehel seal paljut midagi teha ja enamasti istuvad nad seal telefonis ja löövad aega surnuks. Ja, et võibolla tekib mul endal tahtmine ta välja kupatada jne jne. Ei oleks saanud olla rohkem vastupidine sellele, mida ma kuulnud olin. Ma pole siiani kindel, kes meist rohkem sünnitas kas mina või Zamunda. Mu valud läksid nii talumatuks ja ma ei suutnud ühtegi neist üksi üle elada. Zamunda kasutas kõiki eelnevalt omandatud jõu- ja emotsionaalseid võtteid, et mu olemist leevendada ja telefoni juurde jõudis ta hädavaevu, et stopperit käivitada ja tuhude vahesid mõõta. Mingil hetkel olin ma vannis ligunedes lausunud, et see ei ole minu jaoks ja ma tahan ära minna, ise ma seda ei mäleta kusjuures. Ämmaemandat ma absoluutselt ei kuulanud. Ma olin lausa vastik patsient, ma ei allunud talle üldse ja pm jooksin ta eest ära kui ta mind voodisse üritas suunata. Ainus inimene keda ma kuulasin oli Zamunda. Õnneks oli ämmaemand kogenud ja taipas kiiresti ära kuidas mind soovitut tegema panna. Nimelt ta suhtles otse Zamundaga ja edastas talle kõik käsklused ja juhised ning seisis ise eemal, kus ta mind ei ärritanud. Nende koostöö sujus ideaalselt. Ma isegi ei tea miks kõik ülejäänud inimesed mind tol hetkel niivõrd ärritasid, ma ei ole tavaliselt selline allumatu mats. Zamundale ma valude vahepeal muudkui sonisin kuidas ma teda armastan ja ühel hetkel, oodatust poole kiiremini oli mul täisavatus ja juba olidki alanud pressid. Seda aega ma eriti selgelt ei mäleta. Väga eredalt on mul aga meeles just sünnimoment. Kell 15:20 lõppesid sekundi pealt kõik mu piinad ja sonivast pressijast oli ühtäkki saanud maailma kõige õnnelikum ema. See mälestus tekitab minus endiselt meeletu õnne - ja joovastuse tunde. Juba mõnekümne minuti pärast vitsutasin ma sealsamas kahe suupoolega praadi, endal suu kõrvuni, nagu polekski mingeid valusid olnud.

Esimene, kohutavalt halva kvaliteediga pilt, mille Käblikust ja Zamundast klõpsisin

Siisikese tulekuks mul mingit sünnitusplaani ei ole. Ja samuti ei ole ma endale ämmaemandat broneerinud. Mul on küll megalahe ämmaemand kelle juures ma ka Käblikut oodates käisin, kuid tema ei võta sünnitusi vastu. Seega tundub mulle veidi mõtetu kedagi võõrast broneerida, eriti arvestades asjaolu, et ma eelmise sünnituse ajal nagu mingi aborigeen end üleval pidasin. Piinlik oleks kedagi broneerida ja siis käituda nagu 3 aastane jonnituurides laps ning selle eest veel raha ka maksta. Ma küll eos juba mõtlen, et kammoon see ei ole nüüd mul ju esimene kord ja seekord olen tublim ja viisakam, aga ega kunagi ette ei tea, mida ma seal korraldama hakkan. Ühtlasi ei taha ma endale pähe võtta mingit kinnisideed kuidas olema peab, sest kunagi ei tea ette ehk tehakse lõpuks hoopis keiser. Mitte, et ma seda eelistaks. Oh ei, kui ma saaks valida, siis ma kohe kindlasti sünnitaks ise ja elaks selle kõik 100% läbi - just selle joovastuse hetke nimel. Ent ükski joovastuse hetk ei ületa terve lapse ilmale toomise rõõmu, mistõttu jätan ma enda peas kõik variandid võimalikuks.  Paljudele tundub keiser ehk lihtsamana kui loomulik sünnitus - olen kuulnud  sellel teemal palju üleolevat suhtumist, justkui keisriga sünnitanud naised ei oleks sama tublid ja muid täiesti alusetuid väiteid. Mulle isiklikult tundub, et just keisriga sünnitanud naised on erilist toetust ja tunnustamist väärt ja kohe kindlasti ei ole see lihtsam. Jah, sa ei pea hakkama pressima ja rebenema, ent ka keisril on omad ohud ja lapse tervise nimel teevad need emmed oma esimese ohverduse ja lähevad noa alla. Lisaks paranevad üldiselt loomuliku sünnituse "tagajärjed" oluliselt kiiremini kui keisrilõike haavad. Mistõttu ma leian, et ei ole vahet, mil viisil on uus väike ime siia ilma toodud - kõik emmed ja sünnitused on erilised ja ühtviisi tunnustamist väärt.