Kolm surmahäda aka fml

Viimasel ajal on minu blogis olund totaalne vaikus. Ent ma olen endiselt veel elavate kirjas, ausõna. Lihtsalt mul on olnud raskemad nädalad, ei ma mitte ei hakka surema ja ei ole ka midagi dramaatilist juhtunud. Lihtsalt rasedus. Tegelikult on ka mu rasedusega kõik hästi, mul oli (loodetavasti on see nüüd mõneks ajaks läbi) mingi täielik energiamõõn. Ja ei ole mul mingeid kohutavaid valusid ega muid suuri hädasid, mida ma olen täheldanud, et mitmed rasedad kurdavad. Ja ausõna mina ei tea mis imeinimesed need rasedad blogijad kõik on, et nad jaksavad vaatamata kõigile hädadele blogida. Ja ma ei mõtle seda kuidagi sarkastiliselt vaid päris siiralt kohe imestan. Minul ometi ei ole neid kõiki hädasid, aga kui mul on maksimaalne energiapõud, siis ma ei taha arvutit näha ka mitte, ehk olen lihtsalt laisk. 

Lisaks energiamõõnaele on mind tabanud ka mingisugune pesapunuja needus. Nii vaheldubki minu unekoomas olek maniakaalse sorteerimise, organiseerimise ja triikimise lainetega. Ja nii ongi kui ma ei maga või kellelegi meiki ei tee parasjagu, siis ma suure tõenäosusega triigin ja koristan ja langen tagasi unekoomasse. Ja ma pole iial triikimise fänn olnud, ma varem lausa jälestasin triikimist ja mõtlesin, et mis nende inimeste probleem on kes kõike ja alati triigivad, et mis rahuldust see ometi pakkuda võib?! Hehhe, nali on nüüd taaskord minu kulul. 

Tõestuseks sellele, et rasedus teeb naise ajuga ikka kummalisi asju - eile peale meigitööd suundusin ummisjalu Hulludele Päevadele, et Käblikule tosse osta. Esiteks ma olen taolisi hulle päevi ja osturallisid aastaid vältinud, sest mulle ei meeldi tunglevad massid, kes arutult igasugu asju krahmavad. Teiseks ma pole iial seda ratsionaalse tegevusena näinud ja pigem eelistanud teha eeltööd ja siis osta. Seekord aga loobusin enda mugavusest ja igasugusest ratsionaalsusest, sest mul lihtsalt oli ühtäkki just neid tosse vaja, kohe. Minu ja kõigi ümbritsevate õnneks leidsingi ma just viimase paari õige suurusega tosse ja marssisin rahulolevalt kassa poole. Ma isegi ei taha mõelda, mis oleks saanud kui need oleksid otsas olnud... 

Lisaks neile kahele surmahädale, mis mind tabanud on lõpuks ometi meieni jõudnud kevad. See aga omakorda tähendab seda, et suurema osa päevast veedan ma õues. Käblik nimelt lausa nõuab, et me hommikust õhtuni õues oleksime ehk siis peale hommikusööki suundume õue, ka lõunauinaku teeb Käblik õues, naaseme tuppa sööma, tõmbame korraks hinge ja suundume tagasi õue. Siit üks rumal küsimus ilmselt, ent kas meie kliimas peaks juba lastel kasutama ka päikesekaitsefaktorit, keegi teab?

kiire snäkk jooksu pealt ja õueee!!!

Tegelikult mul on teiega nii palju mulle elevust tekitavaid asju jagada, ent ma veel ei saa. Näiteks tegime Käbliku toa täiesti ringi ja tahaks juba teile tulemust näidata, mõned detailid on aga veel puudu. Loodetavasti varsti varsti!

õuemõnusid nautimas

Olge mõnusad :)