SOTSIAALNE ELU, KOMPLIMENDID JA KIIKSUD

See kuidas laste ja loomadega kaasnev võib elu täiega muuta on lihtsalt hämmastav. Oleks keegi mulle nii kolm neli aastat tagasi öeldnud, et tüüpilise pühapäeva veedan ma midagi suure õhinaga meisterdades, koristades, koertega playdate korraldades ja suure suure perega kooki süües ning kell 22 mõnusalt unne vajumas, oleksin ma ilmselt südamest naernud ja mõelnud, et ilmselt mõnes teises elus. Aga just selline meie eilne päev välja nägi ja teate vana mina oleks ehk kõige enam imestanud, et see kõik nii mõnus ja nauditav oli.

Esiteks olin ma nii õhinas, et me Käblik saab esimest korda mune värvida. Eelmisel aastal oli ta alles poole aastane mõngel, kellest munavärvijat ei olnud. Nii me siis seadsimegi ülesse munavärvimise staabi ja kõik said osa. Muretsema ei pea, Käblik värvis ohtute vahenditega - peedi ja sulatatud marjadega. Ja ma ei oleks saanud uhkem olla, kui ta oma esimese muna täiesti iseseisvalt värvitud sai. Aga veelgi suurem ülltus oli see, et tegelikult nautisime me kõik seda mökerdamist ja ma isegi ei tea kes meist veel kõige rohkem. Koristamise rõõm jäi aga mulle.

 Protsess

Ja tulemus

       

Kui kõik munad värvitud ja kõik pereliikmed kasitud said suundusime kogu perega jalutuskäigule ja seejärel uutele naabritele külla. Või noh tõele au andes oli meie kortel playdate kokku lepitud. Ja vaatamata sellele, et mu enda sotsiaalne elu on võrreldes varasema lastetu, koerteta ajaga kahanenud nii 80% võrra ei ole ma tegelikult selle üle üldse kurb. Jah, oma sõpru ja tuttavaid võiks küll tihedamini näha. Ent see rahulolu tunne, mille saab üks (koera)emme nähes kui põnev on ta põnnidel teiste omasugustega möllata ja see magus väsimus ning maapõhjast tulev norskamine, mis sellele kodus järgnevad teevad mu hingele nii suure pai, et ma ei saaks enam rahulolevam ollagi.Kes oleks arvanud?!

Hugo ja Enzo Hubertil külas

Sättides pärastlõunaseks külaskäiguks Zamunda vanavanemate juurde ohkasin ma taaskord vaikselt ja rahulolematult. Viimasel ajal olen ma küll üpris palju komplimente saanud, et mul nii pikad juuksed on. Ja vaatamata, sellele, et need on kindlasti tulnud heast südamest ja siiralt, ei jaga ma ise absoluutselt seda vaimustust. Nimelt ei näe ma ilu väljakasvanud juuksuri järgi nutvates juustes ja seetõttu ei oska ma ka kuidagi positiivselt enda kirjumirjudes metsalse moodi välja kasvanud juukseid hinnata. Miks ma ometi juuksurisse ei suundu?! Eeem, jamh, sellega on nüüd üks tobenaljakas lugu. Ilmselt on kõik meist kuulnud mingeid raseduse aegseid müüte, eks. Novot, kui suurema osa peale ma muigan, siis miskipärast see juuste teema muudab mind ettevaatlikuks. Nimelt juba kunagi väikesena kuulsin ma, et rase naine ei tohiks juukseid lõigata, sest siis lõikab ta oma lapse eluiga lühemaks. Olete kunagi midagi nii tobedat kuulnud?! Miskipärast on see tobedus mul kusagil tagakuklas ja igakord kui ma rase olen (hahah igakord, nagu mul oleks seitse last või midagi) ei lõika ega värvi ma enda juukseid. Nali on mu enda kulul, sest raseduse ajal kasvavad mu juuksed veel eriti kiiresti ja raseduse lõpuks näen ma välja nagu mingi multikast põgenenud poku. Nii ma siis siin kibestunult sisisen kui ma näen jälle mõnda  rasedat kes on oma ilusa soenguga värskelt juuksurist tulnud. Aga ise juuksurisse jalga ei tõsta. Ehk siis kui keegi on mu pilte vaadates mõelnud, et ise siin ilutoodete fänn, aga miks see inimene küll midagi oma juustega ette ei võta?! Siis nüüd teate miks.

Väljakasvanud kirjumirju pahmakas  pilt:Mallukas

Selle juuste teemaga tuli mul praegu meelde, et kunagi ma käisin juuste hoolduses (botoks), mis tegi mu kahus juustega imet ning ei oleks ka rasedale kuidagi vastunäidustatud. Peaksin ilmselt uuesti minema, oleks vähemalt mõneks nädalaks jälle mõnus olla.

Juuksed värskelt peale botoksit

Kas teil on ka raseduse ajal mingeid kiikse olnud? Või olete ehk ise mingeid tobedaid müüte kuulnud -jagage, oleks nii põnev kuulda!

Olge mõnusad :)