PLANET MOMMYLAND

Täna ja tegelikult viimased nädalad on kõik kohad täis emadepäeva teemalisi postitusi, reklaame, pakkumisi ja üritusi. Ühest küljest on see hästi vahva ja tore, teistpidi võttes ei meeldi mulle selle päeva kommertsistumine. Või mis tähendab ei meeldi, eks me kõik tahame emmedele ju hea hinnaga kinke osta ja ideid ammutada ning ettevõtted tulu teenida, see kõik on normaalne ja mõistetav. Lihtsalt mul endal isiklikult on hiiglama suur kopp ees ja ma ei viitsi enam ühtegi kingiteemalist postitust lugeda (paar päeva vähemalt). 

Tahan täna hoopis niisama jutustada ja heietada. Mul on räigelt vedanud, sest minu ema on vist reaalselt maailma kõige kõige tugevam ja ilusam inimene, noh nendest keda mina tean. Need elumuutvad ohverdused, kõik takistused mida nad on ületanud ja 10 aastat võitlemist, et mind üleüldse saada. Mulle endale tundub, et mina oleks selleks ajaks juba ammu alla andnud või hulluks läinud.  Ma olen seda kõike ju tegelikult kogu aeg teadnud ja hinnanud ning ma arvan, et meil emaga on alati selline hea ja mõistev suhe olnud. Ent just peale seda kui ma ise emaks sain on mulle ka reaalselt kohale hakanud jõudma KUI HEA EMA MUL ON! See vist selline paratamatus, et ega me enne ei selliseid asju täiel määral ei adu kui ise nendes kingades ei kõnni. 

Mida vanemaks ma saan, seda enam ma saan aru kui tähtis on teada ja tunda enda vanemaid. Iga päev on mul mõni selline ahhaa moment, kus ma taipan, et vot selline olen ma just enda ema pärast. Kui minu isa on andnud mulle hullujulguse, selgroo ja tiivad, siis ma saan aru, et sellest kõigest ei oleks üldse mingit tolku, kui ma hulljulgelt ja ülbelt prauhti vastu taevast lendaks ja siis potsti kõrgelt pilvekese pealt end vigaseks kukuks. Seetõttu olen ma ülemõistuse tänulik, et mul on just minu ema, kes on andnud mulle minu kaine mõistuse (niipalju kui mul seda on), tasakaalukuse, õrnuse, kannatlikkuse ning võime säilitada igas olukorras optimismi. 

Väikesele lapsena olin ma tihti õnnetu, et minu ema oli haige ja ehkki ma ei mõistnud ilmselt kui palju rohkem pidi ta pingutama, et vaatamata oma haigusele olla üle prahi ema, siis tagantjärgi võin öelda, et ehkki mul veel mõistuseraasu nii palju ei olnud, et seda mõista, siis vaatmata sellele tunnevad lapsed kohutavalt hästi kui palju nende vanemad neid armastavad. Ma siiralt loodan, et ka minu jõnglased seda kunagi sel viisil näevad.

Vaatamata kogu raskusele ja vastutusele, keelamistele ja läbikukkumise tundele, mis mind aegajalt valdab ei vahetaks ma iial emadust millegi muu vastu. Ema olla on lihtsalt maailma parim tunne, mis sest, et see tunne mõnikord kõigi muude emotsioonide alla mattuma kipub.

Üle kõige tahan ma tänada enda vinget ja täiuslikku emmet, aga mitte ainult selle imelise lapsepõlve eest ja ka mitte igapäevase toe ja lohutuse eest eile, täna ning homme vaid ka ühe ainsa korra eest, mil ma enda ema viimse närvirakuni välja vihastasin ja ta mind tutistas. See on ainuke kord kui ma nägin enda ema ahastuses murdumas, kes koos minuga pärast nuttis, sest ta end nii kehvasti tundis ja tal minust nii kahju hakkas. Sest just see hetk annab mulle iga jumala päev jõudu ja lohutust, et ka kõige kõige ideaalsemad emmed, nagu minu oma, aegajalt murduvad ja ei jaksa ning see ei tee neist mitte kuidagi halvemaid emasid.

Aitäh mu kallis, ilus emme - sa oled maailma parim!