Minu kaks alterego: kaheksakümnendate seafarmer vs hedonistlik minimalismi austav linnavurle

Ma ütlen kohe ära, see mis siit tuleb on üks üpriski sürr monoloog. Mu plaan oli teiega jagada mida head ja paremat ma viimasel ajal kokku olen ostnud, nii beebi tulekuks kui ka niisama. Ja nii nagu ma maha istusin rändasid mu mõtted konkreetsete asjade juurest hoopiski minu ostukäitumist analüüsima. No worries šopahoolikud, asjade juurde jõuan ka - see postitus on mul hetkel eraldi aknas pooleli! 

Igastahes jäin mõtlema, et kust kohast mul see suur armastus šoppamise vastu tuleb. Sest ausõna ma võin käed üles tõsta ja häbi tundmata tunnistada, et ma jumaldan šoppamist ja seda rohkem kui neid asju, mida ma ostan. See on lihtsalt nii lõõgastav protsess, mis teeb mu tuju alati heaks. Ja siis ma leidsin meie pere patuoina, minu isa - ta on mind lapsepõlvest saati šoppamisega lohutanud ja ei mitte asjadega vaid just sellega, et ta ise viis mu kehva tujuga alati poodi ja siis ma sain endale valida kõike, mõistuse piires ent siiski kõike. See ei olnud kunagi nii, et kui me läksime mulle pükse ostma, siis me ostsime mulle püksid ja kõik. Oh ei see tähendas, et sain endale valida veel lisaks igasuguseid muid vidinaid: ehted, käekotid, kingad, kleidid, meik..midaiganes mu hing ihkas. Ja selles protsessis ma tõesti tundsin end muretult ja õnnelikuna justkui tuhkatriinu. Tänks issi! Müsteerium lahendatud. 

emme ja issiga

Šoppamine - see on minu viis end poputada ja öelda iseendale, et ma olen oluline ja ma väärin seda. Probleem on aga selles, et nüüd ma olen täiskasvanud naine, eelarve ja pere ning kohustustega ning ma ei saa endale lubada sellist arutut šoppamist ja samas ega mul ei olegi ju kõike neid asju vaja, sest ega see  tühi pangaarve ja nodi täis elamine mul tuju rõõmsaks just ei tee. 

Kui varem nautisin isaga mööda poode kalpsamist, siis nüüdseks on see rõõm asendunud netis ostlemisega. Ma olen nii mugavaks läinud, et ma absoluutselt ei viitsi mingi konkreetse toote pärast kuhugi linna teise otsa, okei mis teise otsa ma ei viitsi kodupoest kaugemale minna. Kui käin, siis seda paar korda aastas. Mulle meeldib kui ma saan asjad endale koju tellida ja nii ei ole vahet, et kas selle brändi tooteid müüakse Eestis või mitte, sest kui neid just mu kodupoes ei müüda, siis ega ometi eraldi kusagile mujale poodi ei suundu. Seega on kogu internetiavarus minu jaoks üks suur ja ahvatlusi täis kaubamaja. 

story of my life

Positiivne on see, et ma ei pea kohe ära otsustama - võin asjad korvi laduda ja hiljem tagasi pöörduda ja alles siis otsustada, kas osta või mitte. Millest see otsus sõltub? Tahaks siinkohal vastata, et ratsionaalsest mõttekäigust ja analüüsist, kui vajalik konkreetne asi on, kas ma saaks ka ilma hakkama või mis väärtust see meie pere elamises pakuks... aga ma valetaks. See otsus sõltub puhtalt sellest kumb minu alteregodest parajasti peale jääb. Ausõna minu sees elab neid vähemasti kaks. Üks on selline ajas kinni jäänud korilane, kes kuhjaks ja ainult ostaks asju kokku, sest et äkki läheb vaja - teate küll seda ajale vähe jalgu jäänud mõtlemist, sest ei olnud ju saada asju. See korilase tüüp on hästi tolerantne, näiteks ei häiri teda absoluutselt koera poolt ära näritud diivan, sest et no mis sa ikka ära teed kui üks koertest selline põrsas on - enda kallis põrsas siiski ja mida ikka vihastada kui võib igal aastal uue diivani osta ning vahepeal pleedi näritud koha peale visata. See tüüp minus on tõeline farmer, kes naudib täiel rinnal olemist ja ilastavaid koeri  ning mustas mullas nokerdamist, värsket õhku ja mullaseid varbaid. Ja siis elab minus teine proua - hedonistlik minimalismi austav linnavurle. Kui farmeril on pisiasjadest ükskõik, siis sellel linnavurlel kohe teps mitte. Niisis iga kord kui farmer oma mullaseid varbaid vanni loputama suundub muutub ta linnavurleks - kellele sobivad vaid parimad vannipallid ja vaid parabeenidest ja sulfaatidest vabad šampoonid, kelle rätik ei tohi liiga kare olla, ega liiga paks ning kõik peab visuaalselt naudingut pakkuma. See vurle teeb konstantselt suurpuhastust ja viskab ära ning annab ära kõik üleliigse mis võiks meie elamist koormata ja visuaalselt silma riivata. Just tema lubab endale osta vaid üksikuid kvaliteetseid esemeid, mitmete odavamate vidinate asemel, vastupidiselt sellele, mida mu farmerist korilashing eelistab - sest nii saab ju ometi mitu.  Ja nii see trall mul siin käib! 

Millised on teie ostuharjumused? Kumba kategooriasse teie kuulute - korilane või minimalist või hoopiski mõnda kolmandasse?