PABAHH, PABAHH - EMOTSIONAALNE KRAHHHHHH

Sain vahepeal jälle aasta vanemaks ja sellega seoses oli mul kerge masendus. Ma ei nimetaks seda depressiooniks või tõsiseks mustaks auguks, sest mul on tunne, et need inimesed kes päriselt depressioonis on ei suuda sealt august ise paari päevaga välja ronida ja enda olukorda adekvaatselt hinnata. Ütleme, et mul oli peal korralik kass. 

Miks ma sellest räägin? No esiteks selle pärast, et on täiesti okei aeg ajalt kassida, ükskõik kui perfekte ja hea elu parasjagu ka ei oleks. Just ükspev arutasin sõbranna Teelega, et on nii tobe kellelegi ette heita, et tal justkui poleks õigust nuriseda oma elu üle kui tal keskmisest paremini läheb - parem sissetulek on, ilusam /edukam naine/mees, suurem maja, parem figuur või andekamad lapsed on. Sest tegelikult ei ole frustratsioonil mitte mingit seost enda pingeritta asetamisega ja teistega võrdlemisel. Sest tavaliselt on ikka nii, et inimene kipub end oma peas võrdlema nendega, kes talle temast endast vähe edukamad tunduvad. Selline kehvemas olukorras inimesega võrdlus pakub leevendust vaid väga tõsistes olukordades (ala vähihaige võrdleb enda staadiumit teise oluliselt hullemas olukorras oleva haigega ja suudab tõdeda ning tõesti rõõmu tunda, et temal vähegi kergem on).

Minul on selline needus, et iga kord enne kui mu sünnipäev lähenema hakkab toimub mu peas mingi ahelreaktsioon. Selle käigus hakkan ma kõrvutama mingit ideaalpilti enda peas, mis on mulle aastate jooksul joonistunud, selle pildiga mis hetkeolukorda kirjeldab. Ja no 99% ei ole need kaks identsed. Ilmselt ei saakski olla, sest sel juhul ei oleks ju esimese puhul tegu ideaaliga ja polekski kuhugi nagu püüelda. Õnneks olen ma sedasorti inimene, kes ei suuda kaua kassida. Ma lihtsalt väsin endast nii ära, et ma ei taha isegi endaga samas toas siis olla. Seega ma võtan end lõpuks kokku ja üritan selle utoopilise ideaali korraks kõrvale heita ning hakkan analüüsima, et mida ma selle realistliku pildi juures saaksin muuta ja kuidas, et järgmisel aastal oleks see kahe pildi põrkumine vähe leebem.

Vahepeal jõudis kätte sünnipäev ning selle tähistamisest räägin juba mõnes muus postituses. Aga paar päeva peale sattusin juhuslikult lugema Derek Harvey postitust teemal "vaikne suhtemõrvar" (sorry kohmaka tõlke pärast). Ja see oli nii õigel ajal õiges kohas postitus. Seda lugedes olin ma täiesti mindblown, sest ma ju tean kõike seda aga kui tõsi see on. Kes tahab ise seda postitust lugeda, siis jätke siinkohal pooleli ja suunduge lugema (kliki mu kohmaka tõlke peale). Lühidalt kokku võttes rääkis Dereki postitus sellest, kuidas kõige tihedamini ei nurju suhted mitte konkreetsete lahendamatute tülide või raha või kehva seksuaalelu pärast vaid hoopiski seetõttu, et ootused suhtes ei vasta tegelikkusele, see ettekujutus mille endale oma peas maalime suhte alguses ei vasta absoluutselt sellele milline on meie elu selles suhtes pisut hiljem. Ning need igapäevased väikesed pettumused tekitavad kokkuvõttes suured põrkumise ja frustratsiooni ning lõpptulemusena hävitame nii ka kõik selle, mis suhtes positiivset on. 

Aga, mis siis teha? Ma ausalt pole mingi suhteekspert ja siinkohal kõigile teistele suure suuga nõu andma ei hakka, aga sellest kuidas ma ise sellele probleemile lähenen saan rääkida küll. Kui sina oled ka mingit sorti tupikus, siis ehk aitab sindki selle teema lahkamine enda probleemi kõrvalt näha ja nii kõrvaltvaatajana  on minu meelest kõige lihtsam adekvaatset lahendust leida. Sest ise emotsioonide virvarris olles näeme me tihti reaalsust väga kallutatult ja läbi kõverpeegli. 

Inimesed tihti räägivad, et nad kasvasid lahku vms ja et puudus ühine eesmärk vms. Mulle isiklikult tundub, et enamikel juhtudel puudus ühine arusaam teineteise ootustest. Sest kaks inimest võivad tegeleda absoluutselt erinevate eesmärkidega, karjäärialaselt ja kodus, ent kui tulemuseks on ühise visiooni täitmine igapäevaelust või mingitest ühistest eesmärkidest, siis see on okei ja eemal oldud aeg pigem ühendab. Mida ma selle all mõtlen? Noh, et on okei kui üks teist on näiteks organiseerija ja teist need detailid seal juures niiväga ei huvita ning partner näiteks samal ajal teeb tööd, et sinu organiseeritud visiooni jaoks raha teenida või teeb trenni, et olla paremas vaimses ja füüsilises seisus või tegeleb enda hobiga, et olla ise heatujuline kaaslane, seda kõike nii kaua kuni teil on ühine arusaam, et lõpptulemust naudite mõlemad ja on okei panustada sinna pilti täiesti eri viisil. Noh tundub ju loogiline, et kui te planeerite unistuste reisi ja seetõttu teeb üks teist rohkem tööd, mistõttu on ka koju jõudes väsinum ja suudab selle reisi organiseerimisse vähem panustada, ei saa teine selle peale pahaseks jne jne. Meie puhul näiteks innustas Zamunda mind magistriõppesse minema ja hoolitses terve selle perioodi vältel kodu korrashoiu ja söögitegemise eest ise ning mitte kordagi ei pannud ta mind selle pärast halvasti tundma, et ma kodus midagi tehtud ei jõua ning kõik tema õlul on. Vastupidi ta toetas mind igasti ja sai aru, et meie ühise parema tuleviku nimel pingutame mõlemad, lihtalt erineval viisil. Ja elus on paratamatult nii, et vahepeal peab üks partner olema rohkem toetaja ja arusaaja rollis, oluline on lihtsalt aru saada mille nimel me midagi teeme.

Minul on selles osas abikaasaga tõeliselt vedanud. Ta saab kohe aru kui minuga on midagi lahti, ehk kui miski mind painab ja ei lase mul iial üksi oma ahastuses kassida, et küll üle äheb. Ükskõik kui eemaletõukav ja ebameeldiv inimene ma oma pahas tujus olen teeb tema selle ekstra pingutuse, et müürist mida ma ehitan läbi murda ja mõista mis minu sees toimub. Ja teate kui ma kõik selle tema ette laotan satun sinna kõrvalseisja rolli ja me saame nagu kaks inseneri arutada, et miks see mootor meil siin tõrgub ning mida me saame selleks teha, et ta ei tõrguks ning millised ootused meil mõlemil on. Ja siis on juba oluliselt lihtsam oma ootusi vastavalt võimalustele kohandada vooluga kaasa minna.

Ma ei taha öelda, et ma loobun oma utoopilistest ootustest või et kõige lihtsam on üldse elada ilma mingeid ootuseid omamata. Oh, ei - unistama ja lootma peab! Aga selleks, et mitte kõrgelt kukkuda, selleks et unistustest saaks eesmärgid ja eesmärkidest saaks täitunud eesmärgid tuleb ka tegutseda. Ja koos ühise eesmärgi poole püüelda on poole lihtsam (sealjuures on hästi vahva kui mõlemad pooled teavad, et mis see ühine eesmärk on)! ;)

Kõrget lendu mu armsad!