Siisikese sünnilugu

Uuuh, kuidas ma olen oodanud seda hetke, et jõuaks lõpuks ometi maha istuda - ei oleks tapvalt palav ja ma saaks teiega lihtsalt lobiseda ning Siisikese sünniloo kirja panna. Lõpuks ometi on see päev kätte jõudnud. Kes ennustas, et Siisike tuleb tähtaegselt, te olete kas nõiad Nastjad või teil lihtsalt vedas - 07.07 täpselt 40 nädalal sündis meie pisike linnupoeg. 

Saage tuttavaks meie uue linnupojaga
Pilt: Mallupildid

Aga nüüd tagasi algusesse kuidas kõik siis pihta hakkas. No okei, mitte nüüd päris päris algusesse - see ei ole sedalaadi postitus.. need detailid jäävad minu ja Zamunda teada :D. Kuna Käbliku kandsin üle, Käbliku sünnilugu saab lugeda siit, siis oli mul kuidagi eos selline tunne/hirm, et äkki ka seekord. See lõpp on minu jaoks alati megapiin, eriti kuna ma siin suvelapsi sünnitan ja lõpp kipub veel eriti kuuma ilma perioodi jääma. 

Aga seekord läks teisiti. Esimene tunne, et äkki midagi hakkab toimuma tuli kella poole kahe paiku öösel. Mingi veidi kahtlane päevade laadne tunne justkui tekkis. Suuri lootusi ma siis veel ei hellitanud, ent zamunda juba tegi igaks juhuks rõõmutantsu. Olgem ausad absoluutselt tervel perel oli juba kopp ees mu lõpurasedusest. Kella poole kolmest kuni kella poole seitsmeni ehk siis neli tundi kisid mul enamvähem regulaarsed tuhud. Hakkasin õhinal Käbliku kotti pakkima ja kraamisin veel kööki, ent veidi peale kella kuute suutsin uuesti uinuda. Ärkasin ca 2 tundi hiljem.. ja mida ei olnud olid tuhud. Kuhu nad kadusid? Mis toimub? Mu peas valitses täielik segadus ja ühtlasi mure, et kas Siisikesega on kõik ikka korras ja miks ta nii rahulik on, miks ta ei liiguta. Sada miljon mõtet käis peast läbi. 

 Otsustasime vaatamata ebaregulaarstele või noh tol hetkel olematutele tuhudele minna haiglasse kontrolli. Ilm oli nii kaunis ja nagu traditsiooniks on, siis kui meie pere sünnitusmaja poole sõidab tuleb juhuslikult raadiost mõni Queeni lugu, klassika! Käbliku viisime Zamunda vanemate juurde. Haiglasse jõudes kontrolliti avatust , mida oli umbes 3 cm ja paar tuhu oli samuti vahepeal käinud. Pakuti, et võtavad meid sünnituseelsesse sisse, aga see mõte ei tundunud mulle üldse ahvatlev. Kes ikka tahab selle lämbe ilmaga haiglas passida ja seda veel üksi.

Võtsime veel viimase aja iseendale ja läksime Ülemistesse šoppama ja sööma. Kuna ka paari tunni pärast ikka veel ei olnud valud piisavalt tugevad ega tihedad sõitsime Zamunda vaneate juurde ja veetsime veel Käblikuga aega, õõtsusin seal terrassil  ja lõpuks läksime veel jalutama, et protsessi kiirendada. See aktiivne olemine ausalt aitab, sest me jõudsime reaalselt 15 minutilise ringi Nõmme tänavatel teha, kui ma teatasin Zamundale, et okei nüüd sõidame küll haigla poole.

Teist korda jõudsime haiglasse 15:06, taaskord kontrolliti mind ja pandi KTG külge. Ämmaemand küll ütles, et ma pole absoluutselt seda nägu, et kohe sünnitama hakkaks aga tõdes mõne aja pärast, et mul pidavat ikka väga kõrge valulävi olema, sest avatust oli tolleks hetkeks juba pisut üle 5 cm ja tuhud olid juba iga 6 minuti tagant. Kes on sünnitanud see ehk oskab ette kujutada seda valu umbes. Nii meid siis koheselt sünnitustuppa suunatigi. 

Mina siin Zen olemas, ilme on küll endal selline, et no lõpuks ometi!

Sünnitustuba oli väga okei, nagu ITKs ikka, küll seekord väiksem ja vannita kui eelmisel korral, samas seekord ei kavatsenud ma vanni poole vaadata ka, seega ei olnud mul sellest sooja ega külma. Uskumatu kui palju on teine sünnitus esimesest lihtsam. Esiteks ma absoluutselt ei kartnud ja tundus, et see sisemine rahu aitas nii  niii palju, sest tuhude valu oli esimesed kaks tundi täiesti köki möki (noh võrreldes eelmise korraga, sest kui mul niisama peaks selline valu olema siis ma vist ei hakkaks isegi kiirabi kutsuma, sest et kohe suren). Kuulasime muusikat, tantsisime, tegime nalja ja elasime tuhusid üle. Kusjuures paljud soovitavad tekitada endale mingi Zen playlist, mediteerimismuusikat vms. No mina ei tea, mind selline asi absoluutselt ei aita, mis minu puhul aitas oli vastupidine workout playlist, teate küll umbes selline mille saatel suured lihaselised mehed jõusaalis rauda kangutavad. See andis mulle nii palju lisajõudu ja tunde nagu ma oleks tõeliselt kõva mutt ja saan absoluutselt kõigega hakkama.

Lõpuspurt oli aga tõeliselt piinarikas. Kuna ämmaemand rõhutas mingi nii umbes viis korda kui pointi kõht mul on (jah just seda sõna ta kasutas) ehk siis mu kõht oli hästi terava kujuga ja ktg andurid ei tahtnud mitte kuidagi mu küljes püsida, siis ei tohtinud ma kõige valusamate tuhude ajal endale mugavaid poose sisse võtta ja seisin seal nagu sõdalane püsti käed kummalegi poolele välja sirutatud ja röökisin Zamundale kõrvaauku, tuhude vahepeal hoidis Zamunda mind selja tagant püsti ja mina rippusin siis nagu jahukott ta peal kuni järgmise tuhuni. Õnneks algasid peagi pressid ning juba 5 pressi hiljem, kell 17:44 oli pisike siisike mu rinnal. Pressid olid endiselt minu jaoks valusad, minu õnneks ei pidanud ma seekord nii kaua pressima nagu Käblikuga ning ühtegi rebendit ega õmblust ma seekord ei saanud. Ahjaa ilunumbrid siis ka - kaalu 3486 g ja pikkust 51 cm.

See õnnejoovastus, mis mind peale lapse sündi tabab on lihtsalt midagi nii kirjeldamatult võimasat, et juba ainuüksi selle pärast oleksin nõus seda sünnitusevalu üle elama, rasedust no so much. Ma võiks pigem kaks korda sünnitada kui üks kord rase olla, seda valikut loodus meile aga kahjuks ei anna. 

Sellest, mis aedasi sai ja kuidas Zamunda sisikonda välja oksendas ja mina hiljem täielikus hüsteerias läbi tati ja pisarate haiglast kohe miname tahtsin saada kirjutan juba eraldi järgmises postituses. Etteruttavalt võin öelda, et lõpp hea kõik hea!

Seniks aga olge mõnusad :)