SÜNNITUSBUUMI HORROR EHK SIISIKESE SÜNNILOO VARJUPOOL

Kui eelmises Siisikese sünniloo postituses keskendusin sellele osale, mida ma meeleldi meenutan. Täna, peale pikka toibumisperioodi lootuses olla objektiivsem, kavatsesin kirja panna selle osa, mida ma oma ajusoppidest kustutada üritan.  Aga nii nagu ma oma taguotsa maha potsatasin ja esimesed sõnad trükkisin tundsin kuidas ma lähen närvi. Seega olge hoiatatud - see ei ole ilus positiivsust täis postitus!

Vaatamata sellele, et taaskord ei tekkinud mul mitte mingit sidet ämmaemandaga, kes mu sünnitust vastu võttis, siis nende töö üle ma ei nurise. Terve laps ja mina ka ühes tükis - job well done! Mulle sellest piisab..vist.  Mis mind häiris oli ilmselt just selle sünnitusbuumi otsene tagajärg, kõik oli nii ebapersonaalne. Näiteks lubas ämmaemand, et tuleb poole tunni pärast tagasi ktg-d tegema ja siis ta jõudis alles ca tunni pärast..mitte et see mingi eriti suur patt oleks, ent ma eelistaks, et ta siis nii ütlekski kohe. Tulen siis kui jõuan, sünnitajaid on palju... või midagi sellist. Teiseks ma tõesti üritasin seekord ka valudes olla kena inimene, mitte nähvata, mitte ignoreerida aga peale sünnitust ämmaemand imestas, et oli kutsunud endale back upi, sest tal tundus, et siin võib minna vastu töötamiseks ja näe ma hoopis nii kenasti pressisin lapse välja. Nagu mismõttes, ma üritasin inimesele mitu korda öelda, et ma ei suuda nii pressida nagu tema tahab, et mul ka eelmisel korral see ei toiminud ja ma teen omamoodi, st ma ei suuda suukaudu õhku välja hingata ja samal ajal pressida, no ei toimi see minul. Aga ta absoluutselt ei kuulanud mind ja nii ma paar esimest pressi raisku lasingi. Lõpuks lõin mõttes käega ja pressisin omal viisil ja oligi käes. See tekitas mul sünnitamise ajal ja ka isegi praegust väheke trotsi. Sest see koostöö võiks olla natuke rohkem kahepoolne. Mitte sõjaväekorras käskluste jagamine. Järgmiseks unustas ta ära kas mul sündis poiss või tüdruk ja see jättis taaskord sellise liinitöö maigu. 

Peale sünnitust vedelesin ma pea kolm tundi sünnitustoas, sest parajasti oli ämmaemandatel vahetuse lõpp ja kaaluma mõõtma tuldi meid seega mitme tunni möödudes. See toit oli ka paras nali. Kuna ma olin lõunast saati söömata ja peale sünnitust oli mul hundiisu, siis ma praktiliselt hakkasin naerma kui nad mulle pisikese jogurtitopsi ja tee tõid. Sellepeale ma lõin Wolti äppi lahti ja asusin heaga toitu tellima. 

Kuna ka Zamunda oli terve selle aja söömata ja adrenaliin hoidis ta peavalu ja näljatunnet tagasi, siis koheselt peale seda kui kõik oli hästi läinud ja laps mulle rinnale asetati oli tal nii suur pingelangus, et kõik hädad otsustasid korraga tulla. Migreenihoog ja nälg tegid oma töö. Ma ei tea mitu korda ja kuhu Zamunda oksendas, aga neid kordi oli mitu mitu. Vaatamata kõigele eelnevale olin mina oma väikese imega maailma kõige õnnelikum ja miski ei suutnud mind rivist välja viia, isegi see teadmine, et perepalateid ei ole ja ma pean jälle lapsega üksi jääma.

Seda kõike seni kuni mind ratastooliga palatisse veeretati. Mul võttis paar head hetke, et toibuda ja aru saada, et oot oot see ongi see PALAT. Ausõna kui keegi tahab ajas tagasi rännata ja kultuurišokki saada, siis ma soovitan see palat on täpselt õige asi.  Las ma pisut kirjeldan teile.

Oli hämar, sest kell võis olla midagi 22 paiku, suur ruum täis kardinatega eraldatud voodeid, lauake paari tooliga, 2 mähkimislauda ja 1 kraanikauss. Kõle, lämbe, pime. Palatis oli vist neli naist ja beebid, igaüks oma kardinate taga. Ja see mis veel kardinate taga oli.. ohjeebus. Seal oli beebivoodi, teate küll see ratastel klaaskauss, voodi emale, ja öökapp - kõik. Ruumi oli reaalselt 2 meetrit korda 2meetrit. Ja sinna lämbesse klaustrofoobsesse kuubikusse pidime mahtuma ära, mina ja laps, kõik mu asjad ja lapse hoolduseks vajalik, ühesõnaga kõik kõik kõik. 

Ütleme nii, et mu õnnemull lõhkes selle millisekundi jooksul kui ma taipasin, et ma pean sinna jääma. Ma hakkasin hüsteeriliselt nutma ja karjuma. Zamunda üritas mind rahustada, keegi töötajatest käis mind rahustamas, aga see absoluutselt ei aidanud mind. 

Miks see kõik mind nii rivist välja viis? No esiteks ma olin täiega väsinud, higine ja rõve. Minu peas oli pilt kus ma veeren sinna palatisse, lähen pesema, teen läbi kõik oma protseduurid, et end jälle inimesena tunda, samal ajal valvab Zamunda meie kullatüki und. Naastes pesemast kulistan ma alla külma joogi ja söön head paremat, võtan oma pesamuna kaissu ja magan ühe magusa une. Reaalsuses oli kõik aga kardinaalselt teisiti, voodi oli nii kitsas, et ma ei mahtunud isegi sinna ära. See ei olnud selline tavaline tüüpiline normaalmõõdus haiglavoodi, oh ei see oli selline kiitsuke ase, millel ma ei julgenud ennast isegi lõdvaks lasta, sest ma siiralt kartsin, et ma võin sealt alla veereda, rääkimata sellest, et ma oleks julenud sinna veel lapse kaissu võtta. WC ja pesemisvõimalused olid kusagil koridori peal. Ehk siis selleks, et end kasida oleksin ma pidanud oma lapse üksi jätma ja ise siis oma kodinatega mööda koridori edasi tagasi liipama. Käisin kiiruga hambaid pesemas ja üks töötajatest tuli mind manitsema, et mis sa ometi koormad end, et ruttu ruttu magama nii kaua kuni beebi veel laseb. Ausalt mul oli tunne, et ma lähen talle kallale. Koorman end hambapesuga, kas see inimene teeb nalja?! Lisaks sellele oleks ma peale taolist sündmust tahtnud koheselt oma lähedastele helistada ja end tühjaks rääkida, mida ma taaskord ei saanud teha, sest et uneaeg ja ühispalat.

Unest oli asi kaugel, magasin tol ööl kokku ehk tund aega. Iga 15 minuti tagant kellegi beebi nuttis, keegi sahistas wc poole, keegi oigas ning kogu aja vältel üks naine norskas. Ja käsi südamel ta norskas hullemini kui mu kaks bulldogi kokku. Kogu see öö oli nagu üks suur õudusunenägu mille ainuke päikesekiir oli magusalt magav Siisike. Minu õnneks saime me juba järgmisel hommikul haiglast välja. Aga kõigil nii hästi ei läinud. Lahkudes olin pealtnägijaks kuidas üks emmedest nuttis ja anus, et ta välja lastaks läbi pisarate puristades, et saage ometi aru, et ta pole 48 tundi saanud magada ja et selles ruumis on see lihtsalt võimatu. 

Siisike mõnulemas

Ja tõepoolest ma ei kujuta isegi ette mis seisundis ma isegi oleks kui ma oleks pidanud seal veel ööpäeva veetma, huhh, ma isegi ei taha seda ette kujutada. Ma saan aru, et sünnitajaid on palju ent selline kogemus jätab mulle eluks ajaks halva maigu, kas tõesti ei ole võimalik sellist situatsiooni kuidagi inimlikult lahendada?! Promotakse küll ilgelt iibe tõstmist, ent naisele kes on sellise suure ja pingutust nõudva kogemuse üle elanud ei tagata isegi elementaarset privaatsust ja taastumisvõimalust, võimalust paar tundigi mugavalt magada?!