Nosejob?!

Ma ei teagi kust otsast selle jutuga pihta hakata niisis ma lihtsalt kuidagi hakkan. Kas teie olete kunagi endast nii halvasti arvanud ja end nii inetuks pidanud, et see on teid depressiooni ajanud või pannud mõtlema ilulõikusele? Mina ei ole. Jah, loomulikult olen end aegajalt inetuna tundnud, nagu me ilmeslt kõik. Noh kui ma teile oma kehvemal päeval vastu tuleks siis teil ehk oleks minust kahjugi, sest tõepoolest mõnel päeval võin ma teatud hetkel välja näha nagu kasimata kodutu aga ma tean, et see on ajutine ja see ei suuda mitte kuidagi mind murda. Järgmisel päeval võin end korda tehes ja popoutades vaadata, et näe täitsa vinks vonks ju. Seega ma nüüd olen siin vähe nõutu ja tahaks teie arvamust kuulda.

Nimelt postitasin ma kunagi endast pildi oma inetuma külje pealt ja kirjutasin sinna juurde, kuidas emaks olemine on mind nii palju muutnud ja pannud mind ennast veel rohkem armastama. Et kõik see väliselt inetu pool, mida ma piltidel varem ei eksponeerinud ja mida pigem enda juures vihkasin on nüüd emaks saades muutunud mulle palju rohkem aksepteeritavaks ja nüüd on mul kuidagi täiesti kama kaks, et mul on ninakühm, ebaühtlane huulepiir, suured kõrvad, paksud põsed ja silmalaud nagu kapuutsid silmadel - see kõik muudabki mind unikaalseks ja omamoodi ilusaks. 

See on siis pilt, millest jutt

Selle pildi peale sain mitmeid kirju, ent üks neist on värskem ja jäi mind painama. Nimelt hakkas mulle kirjutama üks depressioonis neiu või naine, kes otsis abi, sest ta ei suuda end kuidagi oma ninakühmuga armastada ning tema enesehinnang on väga madal, et kuidas end sellises olukorras armastada?  Ma üritasin talle selgitada, et minu meelest ei ole ilu ainult väline ning et suur osa inimestest keda ma imetlen ja eriti karismaatisteks ning huvitavateks pean ei ole niiöelda standartselt ilusad vaid neis on palju enamat. Soovitasin keskenduda heaks sõbraks ja inimeseks olemisele, teiste abistamisele, leida üles oma tugevused jätta kõrvale enda ego ja mõelda, mida saab ta teiste jaoks ära teha ning keskenduda kõigele sellele, mis  talle naeratuse näole toob. Ehk leida üles oma kirg ja saada milleski heaks, kasvada seeläbi enesekindlamaks ning lasta oma sisemisel ilusal minal läbi kumada. Mei jäime kirjutama, lisan tema viimase kirja. Kes inglise keelest aru ei saa, siis inimene küsib nõu ninaoperatsiooni osas, kadestab neid neidusid, kes on selle läbinud ning seeläbi väga palju enda välimust parandanud. Kuna see mulle isiklikult tundub libe tee ja ma ei ole iial mõelnud, et ninaopp mind ilusamaks võiks muuta, siis ma olen kohati nõutu. Ma ei ole ise otseselt ilukirurgia vastane, ent mulle tundub, et see ei pruugi absoluutselt inimese enesehinnangut pikas perspektiivis parandada, sest nagu ma enne ütlesin siis ilu ei ole skindeep. Ja mis siis saab, kui see lõpptulemus ei ole selline nagu oodatud?! 

Ühseõnaga ma tunnen, et ma peaks talle ju vastama aga samas tunnen enda sõnadel ka liiga suurt vastutust, et seda uisapäisa teha. Seega ma palungi teie abi ja arvamust. Mida teie sellises olukorras teeksite või näiteks mida oma heale sõbrannale soovitaksite - võtta selline tee ette või mitte? Kas ilukirurgial on jõud inimest õnnelikuks teha?