Tühi õhupall ja süda täis armastust

Tere hommikust armsad sõbrad!  Ma olen täna nii sentimentaalses tujus, et karju või appi, aga tõesõna ma olen blogimist ja teid kõiki igatsenud nagu oleksite mu head sõbrad. See on nii kummaline, sest paljusid teist ma ju üldse ei tunne, aga mul hakkavad vaikselt osad nimed meelde jääma ja iga kord kui te kaasa räägite ja lugemas käite, siis mul tekib selline soe ja hea tunne justkui oleks parimate sõpradega mõnusa kohvitamise teinud - and I looove loove love it!!!  Aitäh teile selle eest :)

Praktiliselt iga päev on mul kaks kolm asja, millest ma tahaks teiega rääkida aga parasjagu ei saa (sest et kahe lapse ja kahe koeraga elu vajab veel sisse elamist ja ühtlasi ma veel sajaga sakin selles), mõtlen endamisi, et ok ma märgin üles ja siis hiljem kirjutan - aga kas ma siis märgin?! Essugi ma ei märgi ja siis kui mul see hetk tekib, et istuda maha ja kirjutada, siis mu pea on täiesti tühi.. null, mitte midagi. Seega, kui te tahate minu käest midagi küsida, ükskõik mis teemal - palju ma kaalun, mis  on mu lemmikshampoon, coka või pepsi ? või misiganes teid huvitab, siis tehke seda, ma olen avatud raamat. Küsida saate näiteks siinsamas postituse all anonüümselt või facebookis või instagramis või kui ma teile tänaval vastu tulen, siis võite otse näost näkku ka küsida :D ma ei pane pahaks.  Aga siis ma saan vähemasti need küsimused kokku koguda ja kui mu pea jälle õhku täis nagu õhupall peaks olema on mul kohe küsimused käepärast võtta! 

Täna on mu emmel ja issil 37. pulma aastapäev - päris pöörane on mõelda, et keegi on niiiii pikka aega koos olnud.. ei noh ma tean, et paljud paarid on veelgi kauem ja et ega see mingi imemüsteerium ei ole, aga ikkagist mulle, kes ma olen 29 aastane tundub see ikka kuradima pikk aeg ja ma olen iga kord hämmingus kui ma sellele mõtlen. Ma südamest loodan, et meie abielu Zamundaga on pooltki nii õnnelik ja kauakestev kui neil ja ma ei ole üks neist kes arvab, et õnnetus suhtes tuleks hambad ristis purssida lihtsalt harjumusest või nii. Ja imetlusväärseks minu vanemate pika kooselu juures ei ole aastate arv vaid just see kestev päris päris armastav suhe, mis ei ole muutunud lihtsalt tuimaks elukorralduseks. Palju õnne emme ja issi!

Minult on mitmeid kordi küsitud, et kuidas meil Zamundaga nii hea suhe on. Ja tõepoolest, kui mul millegagi vedanud on, siis see on Zamunda ja meie omavaheline suhe. Väike illustratsioon - eile ütlesin diivanil lösutades Zamundale, et ma ei oskaks paremat meest tahtagi, mille peale Zamunda kelmikalt teatas, et kuidas ma siis nii vaemuvane ikka olen. Phahaha, just selline meie suhe ongi, kohati mesimagus aga piisavalt tögamist ja nalja täis, et igav ei hakkaks. Mis on meie suhte saladus? Ei olegi mingit saladust, ent mõned nipid, mida ma iseeenesest mõistetavalt võtan, siiski on.

Sellest pildist saaks mingi hea meemi aka meie megasõbralikud olemas

Esiteks võtan iga päev eesmärgiks Zamunda õnnelikuks teha. See on justkui challenge iseendale, ei pea midagi suurt ja ülevõlli olema, ent iga päev midagi teise heaks teha. Selleks võib olla armastusega valmistatud õhtusöök, mõni ootamatu armastusavaldus, kallistus pärast rasket päeva või just oma aja võimaldamine. Parim osa on see, et iga päev on uus võimalus. Juba sellises meelelaadis päeva alustades on automaatselt suhtumine oma partnerisse teine ning minu meelest on hästi oluline oma partnerile tähelepanu pööramine ka neil kõige kiirematel ja raskematel päevadel. Armastust tuleb iga päev toita, aga see ei peaks olema tülikas kohustus vaid sinu enda seest tulenev soov teist õnnelikuks teha. Üldiselt võiks öelda, et nipp on selles, et jätan enda ego kõrvale ja ei keskendu sellele, et mida tema mulle suhtes pakub ja ei otsi igas asjas midagi negatiivset vaid pigem keskendun sellele, kuidas ma ise saaksin olla parim naine oma mehele ja meie suhet rikastada. Kui ma tahan põnevust, siis ma ei oota kuni keegi mulle selle kandikul ette kannab. Kui meie suhtes mingi hetk ei ole piisavalt kirge, siis ma ei virise, et miks ta viimasel ajal nii kirglik ei ole. Pigem küsin endalt, kas ma olen viimasel ajal piisavalt spontaanne olnud ja mida ma selleks ette võtnud olen, et meie suhe oleks selline nagu ma ihaldan?

Teiseks nipiks on selline lihtne asi, et ma keskendun oma partneri positiivsetele külgedele. Mida rohkem ma oma partneris head näen, seda rohkem ma alatedlikult oma kõnes ja ka kehakeeles talle seda peegeldan. Ja inimestel on kombeks meie ootustele vastata. Ma peegeldan talle tema positiivseid külgi ja tema omakorda vastab sellele pildile. Ülirakse on olla nõme ja tuim, kui keegi sinusse  nii suhtub - väikese lapse vaimustusega, soojalt ja armastavalt nagu sa oleksid kõige vingem inimene maailmas. Sealjuures õpin ma iga päev uusi ja põnevaid külgi temas ja nii lihtne on üha uuesti ja uuesti temasse armuda. 

Kolmas nipp on see, et kui kummalgi on megasitt päev ja kehv tuju, siis teine ei võta seda üle. Hästi lihtne on mossis partneri kõrval samasuguseks muutuda ja siinkohal tulebki minu meelest teadlikult aduda, et okei see on nüüd selline situatsioon ja ma ei lase sel oma tuju rikkuda vaid teen kõik endast oleneva, et Zamunda uuesti hea tuju maale naaseks. Ja tema teeb täpselt sama, ta ei lase mul iial mossis olla ja teeb igasugu tobedusi, et mind naerma ajada ja poputada.

Ja viimaseks - elu ei tohi liiga tõsiselt võtta! Nagu päriselt kui mingi probleem on siis ei pea seda ülidramaatiliselt võtma, kui see ei ole selline asi mida muuta saaks, siis kuradile, mida ikka kassida. Ja kui see on midagi, mida saab muuta siis tuleb tegutseda. Ja iga päev võib natuke tobe olla, keegi ei ole kehtestanud reeglit, et abielus peavad inimesed olema tõisised vaoshoitud täiskasvanud. Sellised väikesed tobearmsad asjad nagu teisele vimkade tegemine või Zamunda väljamõeldud laulukeste ümisemine teevad kogu pere meeleolu ja olemise palju lustlikumaks! Ja teate, nii on ikka päris mõnus abielus olla!