päev põrgust

Ahh, no mida päeva?! Teate seda tunnet kui päev algab kuidagi s*tamaigulise noodiga (pardon my not so french) ja terve päev jätkub sama reega? Mul on täna täpselt selline päev. Tulin siia nüüd auru välja laskma. 

Esiteks oli mul täna vaja kell 9 olla küüntes. VAJA - sest ma ei tea kuidas saavad inimesed elada pikkade küüntega. KUIDAS? Mul oli viimane hooldus 3 nädalat tagasi ja juba viimased 4 päeva elasin ma nagu sõrmedeta inimene. No ei saa normaalselt trükkida, koeratoidu kaant lahti ei saa, tualetis vett vajuta nukiga jne jne - ühesõnaga horror. Aga siis on ju veel need inimesed kes lahkuvad juba tehniku juurest pikemate küüntega, kui mul kolme nädalase väljakasvu juures ja siis need ju omakorda veel kasvavad välja. Miks või milleks ja kuidas? Nii palju küsimusi on mul täna. Terve tänane päev on üks suur küsimärk.

Selleks, et õigel ajal kohal olla oli mul vaja tõusta enne kukke ja ma vihkan vara ärkamist. Hommikud - no ei ole minu teema. Käblik ja Siisike on täpselt samast puust. Ja täna oli selline situatsioon, et Zamunda oli juba tööl ja mul oli vaja nad mõlemad autosse saada, üks lasteaeda ja teine Zamunda õele viia.  Mis seal siis keerulist on, eks. Ütleme nii, et kui ma lõpuks 20 minutilise hilinemisega uksest välja jõudsin oli ainus mõte mu peas never again! Ma kaotasin umbes gasiljon närvirakku ja suutsin maas viskleva ja röökiva Käbliku peale ülimalt närvi minna ja kisendama hakata - mida ma tavaliselt ei tee. Mis omakorda tekitas mus tunde, et ma olen täielikult põrunud lapsevanem ja tema ju arvestab, et saab minu peale loota, et mina pean rahu säilitama jne jne. Samal ajal pusserdasin talle kombekat selga ja imestasin kui raske võib olla riietada väikest inimest, kes jalgu alla ei võta. Ma peaks vist kusagile  lastevanemate koolitusele minema ja abi otsima. Ei ole ikka päris normaalne, et inimene peab kahe lapsega õigel ajal kodust väljumiseks 2000 närvirakku kaotama.

Kuna ma olin juba hilinemas andsin röökiva Käbliku süles ämmale, kes ta lasteaeda viis. See kisa lasteaia ees  nagu keegi pussitaks teda, seda kuulis vist terve Nõmme. Ja taaskord mu stressitase kasvas mühinal. Siisike on õnneks megachill beebi ja temaga läheb kõik ladusalt alati. Küüntesse jäin hiljaks, aga vähemalt sain küüned korda. 

tavaliselt eelistan naturaalseid, heledamaid variante, aga täna nii...

Järgmine pirn ootas mind siis kui ma Siisikesele järgi läksin. Zamunda vanaemale oli sõbranna külla tulnud ja ühel hetkel ta otsustas sekundi pealt surema hakata, ilma naljata see oli nii jube. Õnneks säilitasime kõik rahu ja toimetasime kiirelt, ta hakkas uuesti hingama ning tuli teadvusele. Kiirabi vaatas ta läbi ja ta viidi südamerütmi häiretega haiglasse. Huhhh! Kõik lõppes õnneks hästi või noh nii hästi kui selles olukorras sai. Teel koju olin ma suht morbiidses meeleolus, õnnelik ja samal ajal hirmunud, et aga mis tunne mul oleks olnud kui ta oleks seal samas ära surnud. Tõdesin, et ma olen ikka isekas inimene. Sest mõte sellest, et keegi tundmatu tädike kuskil sureb sekundi pealt tundub kurb, aga mitte pooltki nii hirmutav ja kurb kui see juhtub sinu juuresolekul.

Vähe leebemal noodil edasi minnes tõi Coopi kuller meile süüa, aga nii libe oli, et ta kukkus ja nii õnnetult, et poekoti otsa - niisis me saime purustatud kurgi. Mul oli sellest kullerist nii kahju, et ma isegi ei viitsinud Coopi kirjutada, et meil kaup selline oli. Kui ta oli ära sõitnud ja ma väravaid kinni panin kukkusin ma ise endal pool reit siniseks. Kas see päev üks kord ometi otsa ka saab?!

Positiivse noodi pealt, pesukuivati on korras, wuhhuuuu! Ma juba olin ahastuses, sest ma ausalt ei tea mul on tunne, et iga kord kui ma pean pesu riputama, siis ma muundun T-Rexiks (see lühikeste käppadega dinosaurus) ja kulutan selleks umbes 2 tundi. Ja kogu elamine on nagu mustlaslaager, kõik kohad mingeid rippuvaid hilpe täis. Okei, ventileeritud. Kuidas teie päev läks? :)

Olge mõnusad!