WTF NÜÜD JUHTUS?!

Ma ei teagi kust otsast seda lugu nüüd kirjutama hakata. Tavaliselt ma istun arvuti taha ja lihtsalt trükin ühe jutiga kogu jutu ära, vajutan publish ja siis hiljem loen läbi ja parandan kirjavigu. Need esimesed lugejad vast arvavad, et ma olen kirjaoskamatu või trükin siin varvastaga silmad kinni neid postitusi. Peaks vist enne avaldamist läbi lugema.. andke andeks kõik kelle silmi ma riivanud olen. Ja nüüd ma prokrastineerin täiega, et mitte kirjutada seda, millest ma tegelikult rääkima tulin. Aga mul on tunne, et ma pean ja tahan. Võta end nüüd kokku inimene ja pane kirja! Miks see ometi nii raske on kuidagi?!

Ühel päeval avastasin end täiesti uuest olukorrast. Täiesti katkisena, vaimselt. Ma olin vannitoa põrandal 2 tundi nutta löristanud, Siisike kaenlas. Ma ei suutnud kuidagi rahuneda, helistasin Zamundale, et ma ei suuda ja ma ei tea mis mul viga on. Okei päris nii ma ei öelnud, pigem oli see läbi tati ja pisarate nuuksumine ja kõõksumine poolikute hakitud sõnadega. Käblik oli lasteaias, kõik oli korras ja äkitsi ma lihtsalt murdusin.. justkui ei millestki. Zamunda tõttas töölt koju... kupatas mu vanemad ka siia minu eest hoolitsema. Meenutasin vaevatud tegelast kusagilt õudusfilmist, no suht 1:1le Samara sealt The Ring õudukast.

See situatsioon oli minu jaoks täiesti uus, võõras - ma ei tundnud ennast üldse ära. Ja see hirmutas mind. Tagantjärgi ma saan aru, et olin pikalt lihtsalt ignoreerinud kõiki negatiivseid mõtteid ja neid ükshaaval enda ümber kogunud. Justkui neid teatdvustamata end sisse müürinud ja end väikesest negatiisuse kuubikust, kust väljapääsu ei paista, avastanud. Ma ei olnud kunagi kogenud midagi niii hirmsat ja irooniline selle juures on tegelikult see, et mitte midagi suurt ega kohutavat ei olnud juhtunud. Ma olin selle tunde ja need emotsioonid ise loonud, enda peas.  Ma olen hästi püsimatu ja tavaliselt kui mul on halb tuju, kass, masendus kuidasiganes seda nimetada, siis ka see ei kesta mul kaua. Paari päeva pärast ma lihtsalt enam ei viitsi ja ma tulen selle musta pilve alt välja. Seekord nii ei läinud. 

Kirjutasin enda ämmaemandale Triin Rootalule, et kuule minuga on midagi lahti ja ma ei tunne end ära, help! Mul on ämmaemandaga kohutavalt vedanud, sest juba kümne minuti pärast sain ma temalt mureliku kõne, et mis toimub?! Triin pani mulle ise psühholoogi juurde aja  ja seda juba järgmiseks päevaks.  Ja ma olin kohe nõus minema, sel õhtul magasin nagu beebi ja murekoorem oleks mu õlgadelt justkui langenud - ma ei analüüsinud, et issver mis minuga toimub ja miks ma selline olen. Ma panin need muremõtted kõik riiulile ootama, et homme tegelen. 

Mul on jäänud mulje, et psühholoogi juurde minek oleks justkui tabu teema. Et kui sa psühholoogi juures käid, et no siis on sinuga ikka küll halvasti juba. Ja need kes psühholoogi juures ei käi, need on normaalsed inimesed. Aga see ei peaks nii olema. Vaimne tervis on ju niiiiiiiiii oluline ja mõjutab meie elu kõiki valdkondi.  Ja ma kirjutagi praegu siin enda lugu, et kõik need naised kes end kuidagi õnnetuna ja lõksus tunnevad ei arvaks, et neil on midagi viga ja kannataks vaikselt, vaid otsiks endale abi! Kui sul on viirus, jalaluumurd, kopsupõletik või kõhuvalud siis ei jää sa ometi ju koju passima ja ootama, et ahh küll üle läheb ja vaagima, et mida ma ometi küll valesti tegin, et ma selle nüüd sain, ei sa lähed arsti juurde ja ravid end terveks. Täpselt samuti peaks toimima ka vaimset sorti muredega. Ei pea elama õnnetuna ja mõtlema, et need esimesed aastad väikeste lastega ongi rasked. 

Mis mulle kõige rohkem haiget tegid olid lähedaste ja ka võõraste sõnad - ala oi see on niii armas ja helge aeg, naudi seda, see möödub ju nii ruttu jne jne. Tähendab, mitte need sõnad ise ei teinud haiget vaid mina ise andes endale hinnangut, et ma olen halb ema halb inimene, kes ei suuda nautida seda nii helget aega. Peas keerlesid mõtted, et miks ma siis ei naudi, miks ma nii õnnetu olen? Ja igakord kui keegi loetles mis mul kõik olemas on läksin ma veel kurvemaks, sest ma andsin endale taaskord negatiivse hinnangu, et ma ei oska hinnata kõike seda. Ja siinkohal ma tahangi öelda, et olge enda sõnadega teistele hinnanguid andes ettevaatlikud, leebemad. Me oleme niigi iseenda suhtes kriitilised, kõige suuremad hinnangute andjad ja ei tasu arvata, et on inimesed kellel on õigus olla masenduses, keda siis tuleks lohutada ja need, kellel seda õigust ei ole. See ei ole päris nii, et kui Pillel on ilus auto, kena elamine, armastav abikaasa ja ilusad terved lapsed siis ei ole Pillel millegi üle nuriseda ja olgu ta rahul ja õnnelik. Aga vot Malle, kelle mees maha jättis ja kellel head sissetulekut  ei ole ja kool veel pooleli vot tema peaks nüüd kassima kuskil nurgas, sest no õnnetu lugu. Ei! Me kõik võime olla aegajalt masenduses ja meil kõigil on õigus olla õnnelik!

Psühholoogi Ada Alliksooga leidsin ma koheselt kontakti ja mulle jäi temast mulje kui hästi soojast, siirast ja professionaalsest inimesest. Ja see kõik oli täpselt nii nagu filmis. Ma ladusin talle kõik välja, kokkuvõtlikult kõlas see umbes nii - mul on kõik olemas, miks ma nii õnnetu olen?! Samm sammu haaval selgitasime koos välja, mis minuga toimub. Kui ma nüüd hästi detailselt seda protsessi kirjeldama hakkaks, siis ma kirjutaks seda postitust ilmselt kolm päeva. Kui keegi tahab millegi kohta juurde küsida, siis ärge peljake. Ma olen avatud raamat ja jagan teiega oma teekonda meeleldi. Taaskord hästi kompaktselt öelduna oli mul rollikonflikt - ma ei suutnud end emarolli kui minu elu peamisesse rolli kuidagi paigutada. Piltlikult umbes nii, et lähed castingule ja arvad, et saad punamütsikese rolli ja sulle öeldakse noup, sa oled hunt. Ja siis sa üritad hambad ristis ajada neid hundiasju ja annad endale tagasisidet kui kehv punamütsike sa ikka oled, mis siis, et need hundiasjad tulevad tegelikult päris timmult välja. Ja siis kargab veel takkatipuks veel kuskilt mingi jänes välja ja ütleb, et oiiiii mis ma kõik annaks, et olla nagu sina hunt! Noh umbes nii.. :D

Tegin posu harjutusi, palju tööd iseendaga ja vaikselt hakkasin aduma, et mis toimub. Nägema oma kuubikust juba natuke väljapoole ka. Neli kohtumist hiljem olin ma omadega juba nii heas seisus, et ma pakatasin rõõmust. Sest ega ma ei taha ju olla kehv ema ja end haletseda, haletseda oma lapsi, et neil selline emme on. Ma tahan olla äge ja elurõõmus, nautida nendega koos kasvamist ja neile eeskujuks olla. Ja mul on tunne, et ma vaikselt tasapisi jõuan sinna. Veel päris seal ei ole aga teekond tundub üpriski päikeseline.

Lisaks psühholoogile võtsin ette juuksuriskäigu ja tasapisi teeme suurpuhastust - vabanen korraga nii segadusest enda peas kui üleliigsest enda ümber - äkitsi on mu elus nii palju õhku ja nii palju rohkem hetkes olemist ja see on nii mõnus.

Tagantjärgi on mul tunne, et ma võitsin sellest protsessist meeletult palju - õppisin end paremini tundma; sain endale tööriistad, millega järgmistes rasketes oludes toimetada, ilma, et ma peaks uuesti murduma; sain nii palju uut energiat ja elurõõmu; kokkuvõttes olen palju tugevam kui olin enne seda murdumist!  Mu armsad kuulake enda sisehäält - meil on ainult üks elu, võidelge enda õnne eest ja ärge peljake kasutada selleks kõiki vahendeid!

Lõppu posu random pilte ka, sest et miks mitte!

Olge mõnusad :)

väsinud "otsad" läinud

täis uut energiat :)

issile aastavahetuse meiki tegemas

arvake ära kes meist kõige rohkem elevil oli ;)

casual lamasklemine

meie punnpõskne mõngel

vanaisale  külla paari cocaga