Miks ei tohiks laps alati saada seda, mida tahab?

Lugesin Malluka postitust ja tahtsin algselt kommentaari kirjutada, aga siis mõtlesin ringi. See postitus ei ole otseselt Mallukale suunatud vaid pigem sain ma tema postitusest inspiratsiooni sel teemal ise ka kirjutada. Seega ma ei tulnud siia absoluutset tõde kuulutama vaid lihtsalt valjusti mõtlema.

Leian ennast nii tihti olukorrast, kus tahaks Käblikule jah öelda ja kõike lubada. Esiteks see on ju nii lihtne, palju lihtsam kui temaga taidlema hakata. Ma ei taha selle reaktsiooniga tegelema hakata ja näha kuidas mu laps on kurb, ärritunud või endast väljas. Kõigile meeldivad ju õnnelikud ja rõõmsad lapsed palju rohkem. Ja kui su laps on õnnelik ja rahul on endal ka kuidagi lihtsam ennast hea lapsevanemana tunda. Teiseks minu vanemad ju ka alati tulid mulle mõistlikuse piires vastu, miks ma siis nüüd kuidagi teistmoodi toimetama peaks?

Põhjuseid miks peaks on tegelikult päris mitu. Ma olen selline nerd, et kui mind mingi teema huvitama hakkab, siis ma sukeldun kohe erinevatesse teadusartiklitesse ja raamatutesse, et rohkem teada saada. Ja mingi hetk kui ma Prantsuse lastetuba nimelisest raamatust lugesin, et on väga oluline öelda oma lapsele ka aegajalt EI, hakkasin ma rohkem selle kohta uurima. Kes tahab loeb ise raamatut ja teadustekste, ma siia nüüd artikleid ümber trükkima ei hakka. Aga need kõik kokku tekitasid palju järeldusi. Et jah lapsevanemana on mul küll  kohustus tagada lapsele õnnelik lapsepõlv, aga elu ei piirdu ju lapsepõlvega. See omakorda tähendab, et minu kohustus on valmistada oma laps eluks ette, eluks väljaspool kodu. Üheks oluliseks õppetunniks on pettumusega toimetulek. See omakorda ei tähenda, et peaks kohe kõike keelama kukkuma. Aga laps võiks aegaajalt pettumust kogeda ja minu kui lapsevanema roll on see laine üle elada. Kui laps õpib turvalises keskkonnas pettumusega toime tulema, sellest üle olema ja võibolla parmemini argumenteerima, siis omandab ta väga väärtusliku oskuse edaspidiseks eluks.

Kui nüüd asjade ja soovide poolelt läheneda, siis mulle tundub, et me kõik tahame enda võimaluste piires lastele parimat võimaldada. No nimeta keegi, kes tahaks, et tema lapsel kehvemad riided või vidinad oleks - mina ei tea mitte ühtegi.  Ja taaskord on mõnus endale tagasisidet anda, et mu lapsel on kõige paremad asjad, järelikult ma olen päris hea lapsevanem. Ja võivadki olla ent see ei taga kahjuks lapse õnnelikust tema edaspidises elus. Nimelt paljudel lastel, kes ei ole õppinud pettumusega toime tulema ja me kahjuks ei saa lapsi mullikiles terve elu hoida, seega varem või hiljem need pettumust tekitavad olukorrad tulevad, tekib selline väär arusaam justkui oleks maailm neile võlgu. Paraku inimeste psüühika ei ole veel enne 20 eluaastat lõplikult välja arenenud ja on seega ka nõrgem, kui sinna lisada nüüd kodust vajaka jäänud oskus nn "tööristad" enda juhtimiseks ja veel lapsevanemate ja ühiskonna surve olla parim, edukaim, ilusaim ja rikkaim, siis on tulemuseks enesehinnangu probleemid, depressioon, viha ja hullemail juhtudel ka neuroosid ja suitsiidsus.

Aga see kõik ei tähenda, et me peaksime olema hitleremmed. Ja ma olin tõises hämmingus selle halvustavate kommentaaride tulva  üle, mis ühe armsa pildi all oma elu elama hakkas. Ma olen naiivne ja ei mõista, kuidas tunneb inimene, et tal on õigus minna kellegi teise valikuid halvustama või niisama pildi alla lahmima, olles ise samal ajal ema. Me emadena ju teame niigi kui ebakindlad me oleme laste kasvatamisel ja lapsed on meie hell teema. Miks siis minna kuhugile õli tulle valama, mis eesmärgiga? Ma saan veel aru, kui sul on info, et on värvitud mingi värviga, mis on ala mingi ohtliku kemikaali tõttu kusagilt tootmisest maha võetud või kuidagi muul moel on sul vajalik info, mida teine ema peaks teada, et siis jumala eest ära ole vait.  Ja ma oleks tänulik kui keegi suunaks mu tähelepanu teemale millega ma kursis ei ole, sest jeerum laste kasvatamine on keeruline ja kui sul teadmised millegi osas ja ma olen pimeduses, siis ära ole kade , valgusta mind. Aga niisama lahmida ei ole ilus. Me ei näe teiste inimeste päris elu ja see kui keegi millestki kirjutab ja oma lapsele lubab, see ei tähenda, et ta mingeid asju ei keelaks või oma lapsest suva oleks. Me kõik keerame oma lapsed ühel või teisel viisil pekki, nii lihtsalt on. Aga teeme seda armastusega ja loodame parimat. Ja ei ole mitte kellegi teise asi tulla kasvatama teiste lapsi. Ega dikteerima, mida oma lapsele lubada ja mida mitte. Just nagu ei tule sulle ükski teine emme dikteerima, et mis vaktsiini sa oma lapsele lubad teha ja millist mitte. Jäägem ikka enda laste kasvatamise juurde.