KOLM SÜNNIPÄEVA JA SÜDAMEPUISTAMINE

Nagu ma enda  viimases postituses kirjutasin, siis enne sünnipäeva tabas mind emotsionaalne mõõn. Vaatamata sellele, et ma nii nadis tujus olin ei tahtnud ma lasta sel end üle võtta ja kodus kassida. Selle asemel pidasin maha kolm sünnipäevaüritust! :D

Enda õigel sünnipäeval jäid mul kõik tüüpilised sünnipäevalapse toimetused ära - nimelt tähistas minu kallis tädi sel päeval juubelit ja minul oli olla au selle külaline ning lihtsalt päeva nautida. Ja see sobis mulle ideaalselt, puudusid igasugused kohustused ning ma sain näha oma kõiki kalleid sugulasi, ilma et oleksin pidanud ise selleks suuremat sorti vaeva nägema ja ei saa ka mainimata jätta, et Käblik naudib igasugu suuremat sorti üritusi täiel rinnal.

Kas poleks mitte vahva kui me kõik  õhupallidest niivõrd vaimustuksime?!

Emme ja issiga :)

Kohe järgmisel päeval tuli meile külla Zamunda pere ja oli selline õdusamat sorti kodune istumine. Jumal tänatud, et ma niipalju ette olin mõelnud ja eeldasin, et ma olen eelmisest päevast veel väsinud ja ei viitsi kokkama hakata - kõik toidud tulid Selveri köögist. Ja see tegi päeva niipalju rohkem pingevabaks. Üldiselt oligi hästi mõnus ja mulle meeldib oma kodus häid inimesi vastu võtta. Hästi tobe on aga see, et ma ei ole endiselt veel suutnud omandada oskust olla hetkes ja nautida kõike just nii nagu parasjagu on. Teised ei eelda minult, et kõik oleks perfektne, aga ma ise... oeh. Ma saan tegelikult mõistusega ju aru, et kõik ei saagi alati ideaalne olla ja mul oleks kohe poole kergem elada kui ma suudaks sellest "kõik peab olema niii.. ja nii" veendumusest lahti lasta. Minu jaoks on tõeline õudusunenägu kui mu toad ei ole piisavalt korras, loomad kasitud ja aias on midagi, mis mind häirib ning laual pole piisavas koguses head sööki või kui ma ise pole piisavalt hoolitsetud. 

Naljakas hetk oli minu jaoks see kui mu juurde astus Zamunda vennanaine ja nii siira imetlusega külvas mu üle komplimentidega, et kõik on nii ilus ning, et ma näen välja nagu ma oleks kusagilt pere ja kodu ajakirjast välja astunud. Samal ajal tundsin mina end risti vastupidiselt ja selline soe ja siiras kompliment pani mind mõtlema, et kas tõesti paistab see teistele nii? Ja et huvitav kui mitmel korral olen ma ise vaadanud ja mõelnud, et vau kui perfektne ja ilus inimene, nägemata ja tunnetamata, et tegelikult ei ole kõik nii ideaalne kui paistab ja võibolla on see inimene praegu seest hoopis katki?!  

Ma üldse ei taha seda postitust kirjutades kuidagi negatiivselt kõlada, sest ma tegelikult seda üldse ei ole. Aga kõik see pani mind mõtlema, et ehk olen ma ise ka oluliselt rohkem mõjutatud kõigest sellest meediast mida ma tarbin. Kõik need ilusad instagrami pildid, postitused ideaalsetest peredest ja lastest, säravad ja alati õnnelikud inimesed, kes mulle ekraanilt vastu vaatavad - kas ehk vaikimisi eeldangi, et see ongi päris elu?!  See omakorda ehk paneb mulle peale surve, tegelikult ei pane keegi teine mulle mingit survet või ootusi peale, vaid ehk ma ise kusagil tagumises ajusopis loon endale sellest mingisugust ideaalse elu kuvandit.. ma ei tea. Aga igastahes just selle väikese eneseanalüüsi käigus jõudsin ma ise otsuseni, et ma teadlikult ei taha enda blogis vaid kõike positiivset kajastada ega kuidagi muljet jätta, et mu elu on see roosa taevamanna ning et ma olen alati õnnelik. On hetki ja aegu kus see ongi nii, et ma ei saaks õnnelikum ja rahulolevam olla - seda minu jaoks, mõni teine ehk vaatab kõrvalt, et näe elab sellist elu ja ise veel nii õnnelik ning näeb seda hoopis teise nurga alt. Aga on ka neid hetki kus ma olen õnnetu, katki ja kole - ja teate mis, see on ka okei. Sest me kõik oleme ju kõigest inimesed, mitte robotid ja just tänu nendele madalseisudele oskame ehk paremini väärtustada neid ilusaid ja ülevoolavalt õnnelike hetki ning võtta elus ette julgeid samme, tulla välja oma mugavustsoonist, et neid kauneid ja rahuldustpakkuvaid sündmusi oleks meie elus rohkem.

Minu kodune sünna Zamunda perega

Teie, kes te oskate aga vooluga kaasa minna ning end pisiasjadest häirida ei lase, kuidas te seda teete? Ma nii tahaks omada sellist oskust. On kellelgi ehk mingeid soovitusi?

Kolmandaks sünnipäeva tähistamiseks olin ma selle emotsionaalse sõidu ameerika mägedel juba läbi teinud ja jõudnud vähe mõnusamasse seisundisse. Kuna üks üritustest oli külas, teine kodus siis kolmandaks ehk oma kõige kallimate naistega tähistamiseks valisin hoopiski Mimosa restorani. Miks just Mimosa? Seal on kohe mitu mitu head põhjust. Esiteks on tegu hästi armsa ja hubase kohaga, kus on hästi mõnna hoov, kus hea ilma korral on kohe ekstra mõnus õhtut nautida. Teiseks meeldib mulle nende menüü ning olen varem alati igati rahule jäänud. Seega kindla peale minek. Kolmandaks - nad vastasid mulle paari tunni jooksul. Saatsin päringu mitmesse kohta ning teiste vastused viibisid mitu head päeva. See kui sulle vastatakse mõistliku aja jooksul tekitab tunde, et sa oled tõepoolest oodatud, mitte et sa pead endale reserveeringut ja pakkumist lunima - mida ma mitme koha puhul kahjuks kogesin. Lisaks eelnevale on minu jaoks hästi oluline, et oleks mugav parkida, Mimosal on enda parkla kuhu on eriti mugav auto jätta, ilma et peaks lõpurasedana pead vaevama ja pikemat maad ette võtma, et autole kohta leida. Mina igastahes käsi südamel võin öelda,et jäin rahule ja võin Mimosa restorani kõigile soovitada.

Kõige ägedamate naistega - aitäh ülituusale teenindajale kes viitsis meist miljon pilti klõpsida!

Ahh, kui hea oli teiega kvaliteetaega veeta!

Peale õhtut nende eriliste, inspireerivate ja elurõõmu täis naistega oli minul igasugune masendus lõplikult kui käega pühitud. Tõeliselt mõnus on ikka aegajalt kodust välja ronida ja olla rohkem kui ainult ema või abikaasa - olla lihtsalt naine! Lõpetuseks tahan kõigile öelda, et kui teil on kehv olla, siis ärge jätke seda emotsiooni enda sisse ja ärge jääge end haletsedes koju konutama.  Elul on meile niiii niii palju pakkuda, kui me vaid ise seda tahame!